Eestlased esinesid menukalt Lütschenbachi kivimurrus

Kultuur | 03 Sep 2010 | Eesti Elu

Lütschenbachi kivimurd asub Kanderni lähedal. Saksa-Shveitsi ja Saksa-Prantsuse piirini on siit kiviga visata. Siin, keset imeilusat Schwarzwaldi loodust, lavastas Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio juht Thomas Wiedenhofer koos oma endiste õpilastega uue tüki, mis on segu poliitilisest satiirist ja klassikalistest ooperiaariatest.

Projektis osalesid peale lavastaja, teksti kirjutaja ja laulja Wiedenhoferi enda sopranid Maris Liloson ja Kristina Vähi Matisen, aga ka Aleksander Arder (bariton) ning Rene Soom (tenor). Kvintetti saatis „maailma väikseim orkester“ koosseisus Siim Selis (klaver), Aare Tammesalu (tshello) ja Maano Männi (viiul).

Etendust kajastas kohalik meedia ja see oli kahel õhtul välja müüdud. Thomas Wiedenhoferi ja tema eestlannast abikaasa Õnne Feldmani kodutelefon helises sellest hoolimata lakkamatult – piletisoovijaid oli palju rohkem, kui neid oli vabaõhuetendusele võimalik paigutada. Seega on lootust, et kivimurru-ooperist saab traditsioon.

Ooper kui poliitiline missioon

Juba 400 aastat on olnud ooper mitte ainult imeilusa muusika, sisukate tekstide ja suurepäraste lauljate päralt, vaid muusikalavastused on edastanud ka poliitilist sõnumit. Tõenäoliselt on üks tuntumaid lugusid Giuseppe Verdi vangide koor ooperist „Nabucco“.

Nii jätkas Eestis oma tudengite keskel väga populaarne multitalent Wiedenhofer seda poliitilise ooperi pärandit. Maailm kannatab ikka veel majanduskriisi all ja ühiskond vajab mitte ainult eksperte, vaid ka kunstiloojaid, kes ei vaataks praegustest probleemidest kõrvale. „Olen arvamusel, et kunstnikudki peavad poliitiliselt sõna võtma, see näitab ju nende endi isiksuse jõudu,“ nentis sakslane Lütschenbachis.

Raha valitseb maailma ja mina valitsen raha

Thomas Wiedenhoferi uus lavastus lahkas halastamatult Markgräflerlandi uhkete kaljude vahel Euroopa aktuaalseid probleeme. Prozhektorivalgusesse ilmus haledalt nuttev kuju, kes osutus hea välimuse ja osava keelekasutusega poliitikuks. Nüüd oli ta ahastuses, sest ta oli ju teeninud oma rahvast kõige paremal viisil. Miks on valijad siis nüüd nii vihased? Ta polnud ju kunagi neile valetanud, inimesed ise on süüdi, kuna olid temast valesti aru saanud. Ta oli ju osanud „lehmasõnnikut“ müüa edasi kullahunnikuna ning ta oli isegi täitnud riigikassat õhukasutamis-maksudega. Kuid ennekõike oli ta lahendanud oma poliitikakarjääri suurima probleemi, tõstnud parlamendisaadikute palkasid.

Riigimehe suurtest ponnistustest hoolimata on olukord Euroopa Liidus muutunud pea talumatuks: pakenditel on tähtis informatsioon trükitud lugematute minitähtedega, integratsioon tähendab ikka veel seda, et „välismaalased pakivad hea meelega oma kohvreid“, ametlikel dokumentidel peavad olema kahe- või isegi kolmekordsed apostilli’d ja tellides teenuseid, on tarbija kohustatud lahkama oma privaatelu.

Aktuaalsete teemadega soovis Thomas Wiedenhofer harida publikut poliitika suhtes. Kas meie, valijad, pole mitte ise süüdi selles, et ühiskond ei arene edasi? Kas me ise ei peaks pöörama rohkem tähelepanu poliitiliste programmide sisule kui poliitikute välimusele? Ja kas meie, rahvas, ei peaks rohkem absurdsete otsuste vastu protesteerima?

„Kivimurru-ooper“ oli teistsugune lavastus ja seetõttu ka eriliselt värskendav. Eestlastest osatäitjad, kes kõik rääkisid ainult minimaalselt saksa keelt, olid suutnud nädala jooksul täiuslikult ära õppida raske teksti ja vahendasid kivimurru-lavalt suurepäraselt Wiedenhoferi sõnumit publikule. Seda ka Mozarti, Gounod’, Offenbachi ja Verdi ooperiaariatega, mis olid kriitilist teksti täiendamas. Etenduse lõpus olid kõik osatäitjad, ka orkester, õigustatult teeninud ära publiku pika ja sooja aplausi.

Kultuuriprojekti oli võimalik teostada tänu mitmetele sponsoritele ja vabatahtlikele abilistele. Ürituse „süda“, Õnne Feldman, oli näinud tohutult vaeva selleks, et leida raha annetajaid ja „dirigeerida“ organisatsiooni viperusteta sujumist.

Thomas Wiedenhofer on lavastanud Eestis mitmeid lavastusi, sh Gaetano Donizetti „L'elisir d'amore“ (Armujook), Wolfgang Amadeus Mozarti „La finta giardiniera“ (Armastusest aednik) jt.

Thomas Wiedenhofer

on Tirolis sündinud laulja, lavastaja ja pedagoog. Ta on õppinud Müncheni Muusikakõrgkoolis soololaulmist Hanno Blaschke ja ooperilavastust August Everdingi juures. Teda on autasustatud Baierimaa kunstipreemiaga. Wiedenhofer on laulnud Hamburgi, Berliini ja Müncheni riigiooperites ja esinenud külalisena mitmete teiste muusikahoonete lavadel nii Saksamaal kui välismaal. Alates 1994. aastast töötab ta ka Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio juhina.