LUSTI NURK: Kolm nädalat tagasi helistas mulle Eesti neiu, kes oli minuga ka varem siin ühendust otsinud. Mitu kuud varem saatis ta mulle ühe sotsiaalvõrgustiku kaudu kirja, milles kiitis mu äsjailmunud raamatut. Seejärel said meist veebi-sõbrad. Ta oli keegi, keda ma päriselus ei tundunud. Veel!
Paaril korral pidime Londonis ka kohvile minema, aga see jäi mingil põhjusel ära. Kas olin mina Eestis või oli temal kiire.
Neiu helistas mulle laupäeval ja tutvustas ennast kui Aivit. Ütles, et on endine Postimehe reporter ja ühe kuulsa ajakirjaniku tütar. Püüdsin nimele nägu külge mõelda ja jõudsin järeldusele, et ilmselt olen ma liialt kaua Eestist ära olnud, et ma sellest mehest midagi ei tea. Neiu lisas, et kuigi elab juba neljandat aastat Londonis ning töötab tõlkijana väga mainekas kirjastuses nimega Penguin, on ta sattunud hetkel segasesse olukorda. Tol laupäeval oli ta jäänud kodutuks. Palga, mis ta mure kiirelt lahendaks, pidi kirjastuselt saama paari päeva jooksul.
Istusin meie maakodu magamistoa voodi äärel ja kuulasin teda. Palju oli Aivi jutus endaga sarnast. Ka minu esimesed aastad siin Londonis ei olnud just kõige kergemad. See ammune aeg tuli nüüd teda kuulates eriti eredalt meelde. Meenusid isiklikud hirmud ja rahaprobleemid. Aivi kordas telefonitoru otsas muudkui “meie, eestlased!”
Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et mis siis ikka. Olin ju esmaspäeval mehega nagunii linna minemas. Võtame ta siis pealegi paariks päevaks meie juurde maale. Ma ei saa ju teist eestlast võõras riigis tänavale jätta!
Sain Aiviga kokku meie linnakorteri lähedal pargis. Võõras nägu lehvitas mulle juba kaugelt. Justkui nagu vanale sõbrale. “Näed, mis eestlastega siin juhtub,” oli Aivi paksult meigitud nägu laia naeratust täis.
Mu abikaasa lõi punapea järel autoukse viisakalt kinni ja algas sõit meie maakodu poole. Treppi jõudes teatas Aivi, et tal hakkasid nüüd päevad ja on vaja spetsiaalseid tampoone. Siis oli tal vaja sigarette ja õlut. Kuna Aivi päevad olid äärmiselt valulikud, pidime talle poest tooma ka spetsiaalset energiajooki, mis aitab valu taluda ja jaksata.
Siis sai tal mobiiltelefoni krediit otsa ja kuna raha polnud, küsis ta seda meilt. Telefonita ei osanud ta aga olla, sest oli ju vaja pidevalt oma boyfriend’iga rääkida. Paraku ei saanud noormees teda sugugi aidata, kuna oli Aivi sõnul veelgi vaesem kui neiu ise.
Kui Aivi just telefoniga ei rääkinud, siis rääkis ta meiega ja oma segasest olukorrast. Segane see oligi, sest muutus iga tunniga veelgi segasemaks. Ühel hommikul ärkas ta näiteks teatega, et Eestis elaval emal avastati just sel samal sekundil halvaloomuline kasvaja. Teatest hoolimata tundis ta end väga hästi ja keksis terve päeva ringi rääkides hoopiski oma imeilusast peigmehest. Kui mu abikaasa küsis, kas ta oma ema pärast kurb ei olegi või tahab ehk koju helistada, vastas Aivi: “Ma pole temaga nii lähedane!”
Kõige piinlikum oli mul aga Adami ees, kes ütles, et ta ei ole sellist hädasolijat varem kunagi kohanud. Adam küsis, kas kõik eestlased on nii vabameelsed, samal ajal, kui Aivi rääkis talle valjus inglise keeles oma tugeva verejooksuga päevadest. Mina ise ju tunnen meie vahetevahel üsna kummalise olekuga rahvast, aga välismaalasele oli seda olukorda raske selgitada. Et tuleb võõras tänavalt, lajatab oma pambud maha, küsib raha ja alkoholi ning palub võhivõõral mehel talle tampoone osta.
Paar päeva hiljem ei kannatanud närv enam vastu ja panin Aivi rongi peale. Kuna kirjastuse palk pidi talle üle tulema järgmisel hommikul, laenas ta minu käest lisaks 110 naela. Ja mina loll andsin, kuigi ma olen taolistelt petta saanud kogu elu.
Kui ma Aivile paar päeva hiljem helistasin, saatis neiu mulle sõnumi et on raskel südameoperatsioonil. Selle peale hakkas Adam valju häälega naerma. Tema sõnul ootavad kohalikud britid südameoppe kuude kaupa.
Aivi aga ei vastanud enam minu telefonikõnedele, märkides mõnes üksikus
tekstisõnumis, et on raha mulle ära saatnud.
Eile ma nutsin. Mul hakkas endast hale. Paar aastat tagasi olin ma niimoodi ühte teist eestlast Londonis aidanud, kes varastas minu kodust paari kingi, 200 naela sularaha ning tegi minust öösel magades pilte. Kui ma naise teo pealt avastasin, vastas ta mulle keset südaööd, et ta lootis need pildid Eesti ajakirjanduses maha müüa.
Nüüd ma mõtlen, kust kuradist tuleb see arusaam, et eestlastena on meil võõrsil elades oma rahvuskaaslastena kohustus neid aidata. “Ma olen eestlane!” käib siinse abipaluja lausetes ette ja taha. Ameeriklasi on Londonis miljoneid, ma ei kujuta ette, et nad oma rahvust teineteisele abi paludes ette loeksid.
Aga kõige kurvem olen ma sellepärast, et teine eestlane mu hinge sülitas. Ta tuleb su koju, leiab tee su hinge ja ära minnes lihtsalt tatistab su peale.
Mul on kahju, et selle inimese pärast on mul tekkinud vastikustunne kõigi Inglismaal elavate rahvuskaaslaste suhtes. Ma tean, et niimoodi mõelda pole õiglane, aga midagi pole teha, reaalsuses loome me stereotüübid mõne üksiku kogemuse põhjal.
Ainus, mida ma sellest loost õppisin on fakt, et võõras jääb võõraks ja tõbras tõpraks. Pole vahet, kas ta on eestlane, türklane või mõni muu rahvus.
Eestlastele välismaal soovitan ma ühte: ärge võtke inimest omaks sellepärast, et te olete pärit ühest riigist! Sest kõige enam võivad sulle haiget teha just nimelt rahvuskaaslased!