Laulu- ja tantsupidu Tallinnas
2.—4. juulini toimusid Tallinnas XXIV üldlaulupidu ja XVII tantsupidu. Kodurahvaga ühines suur hulk külalisesinejaid, teiste seas meile hästi tuntud Toronto Eesti Kooli Koor, siinne Segakoor „Ööbik“ ja Toronto Eesti Meeskoor.
Laulu- ja tantsupeol osales kokku ca 34.000 inimest, neist 21.325 lauljat ja 7500 tantsijat. Kohal oli ligi 250 ajakirjanikku, pooled neist välisriikidest. Usinalt tegutses 13 välismaist televisioonigruppi, sh. Kanada OMNI oma.
Olgu kohe alguses öeldud, et paiguti sadanud paduvihm sundis ära jätma või häiris mitmeid üritusi.
Terve vald oli kokku aetud ja külalised ka — „Tuljakut“ tantsima
Tantsijaid tuli pealinna mitte ainult ühest vallast, vaid pea igast Eesti maakonnast, lisaks veel mitut sorti külalisi kaugemalt ja lähemalt.
Võib arvata, et „Tulehoidjate“ rühma tantsijal, Portlandi noormehel Alar Teosel võis päris uhke tunne olla, kui Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel teda õnnitles 14. sünnipäeval laulupeo avakõnes kümnete (või isegi sadade) tuhandete inimeste ees.
Tantsupeo pealavastaja oli Kalev Järvela. See algas 2. juulil Kalevi staadionil esimese etendusega. Avakõne pidas Eesti peaminister Juhan Parts, kes nentis, et 135 aastat tagasi ja ka nõukogude ajal oli üldlaulupidu eestluse manifestatsioon. Nüüd, kui ajaloos on pööratud uus lehekülg ning laulu- ja tantsupeod väljendavad eeskätt hoolt eesti keele ja kultuuri arengu eest, on pidu ka sõnum maailmale Eesti elujõust ja eneseteadvusest — sellest, et me oleme väga tugevate juurtega rahvas.
XVII üldtantsupeo teine etendus oli plaanis laupäeval. Tantsupidude ajaloos esmakordselt jätsid korraldajad selle aga vihma tõttu ära. Kohati kattis staadionimuru koguni kuni 2-tolline veekiht. Kuidas olnukski siis võimalik pasteldes ja valgetes sukkades pori sees tantsida!? Kolmas tantsupidu toimus aga pühapäeva õhtul, ettenähtud ajal.
Laul avas tiivad
XXIV üldlaulupeo kontserdid toimusid Tallinna lauluväljakul laupäeva ja pühapäeval õhtul.
Ilmataat rikkus ka peo organiseerijate rongkäigu plaanid, mis pidi algama Vabaduse väljakult ning lõppema Tallinna lauluväljakul. Ehkki ametlikult teatati rongkäigu ärajätmisest, marssisid vaprad ja julged selle maa kas täielikult või osaliselt maha. Küllap nad mõistsid, et vihm ei tapa ega sulata, ja kui juba pealinna on tuldud, tuleb pidu endale maksimaalselt meeldejäävaks teha. „Vaim alistas võimu, rongkäik sai teoks!“ arvati selle kohta ühes SL Õhtulehe juhtkirjas.
Laulupeo avamisel kõneles Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, kes pöördus südamlike sõnadega nii esinejate kui publiku poole. Oma kõnes tõstis ta esile ka väliseestlaste rolli eestluse hoidjana. „Just lauluväljakul on kokku saanud rahvuskaaslased kogu maailmast. Öeldes tere tulemast koju kõigile, kes siit erinevatel aegadel ja põhjustel läinud, ootame teid tagasi Kodu-Eestisse,“ kõneles president. Tänane pidu on juba kahekümne neljas, kuid alles seitsmes vabas Eestis. Aastaid väljendas laulupidu vastuseisu võõrkultuurile ja -võimule ning saatis rahvuskaaslastele ja kogu maailmale sõnumi vabadusesoovist. Nüüd oleme ühtsed ja tugevad mitte vastuseisus, vaid mõttekaasluses teiste Euroopa rahvastega, ütles president Rüütel.
Laulupeo kunstiline juht oli Alo Ritsing ja esimese kontserdi peadirigent Eri Klas. Laupäevaõhtuse kontserdi finaali juhatas Neeme Järvi, ka tema mõlemad pojad — Kristjan ja Paavo oli dirigentide rivis. Ent lauljate ette astusid paljud teisedki dirigendid, kes said oma võimed proovile panna hiigelkoori juhatades.
Eesti rahva erakordset pidu olid tulnud ka vaatma Soome president Tarja Halonen, Läti president Vaira Vike-Freiberga ja Euroopa Komisjoni esimees Romano Prodi. Hr. Prodi oli lausa jahmunud, et nii väike rahvas suudab sellise unustamatu hiigelürituse korraldada ja arvas, et sellest tuleks informeerida kogu Euroopat ja maailma ka.
Külalisi tuli laulupeolegi kokku igast ilmakaarest, maestro Neeme Järvi isiklikul kutsel ei peetud paljuks tulla kohale koguni kaugest Jaapanist.
Peo raames avati lauluväljakul Gustav Ernesaksa pronkskuju, mis sai teoks Eesti Meestelaulu Seltsi algatusel ning riigi, omavalitsuste ja kogu rahva toetusel. Ausamba avatseremoonial tutvustati eestikeelset raamatut Gustav Ernesaksast ja ingliskeelset raamatut Veljo Tormisest ning anti Ilma Adamsonile Anna Raudkatsi preemia. Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis oli korraldatud näitus „Laulu võim“.
Siinkohal tasub ka meenutada üht tänuväärset ettevõtmist — laulu- ja tantsupeoks valmistudes istutasid osalenud koos vabatahtlikega mais Eesti metsadesse miljon uut puud.
Laulupeol kaasalaulnute vaimustus pole siiani vaibunud, kaugemad külalised tahaksid seda unustamatut sündmust järgmisel korral uuesti kaasa elada.
Pärast ligi viietunnilist pühapäevaõhtust kontserti kustus Tallinnas XXIV üldlaulupeo tuli Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“ saatel, mida inimesed püsti seistes kuulasid ja ka kaasa laulsid. Lõpukõne pidanud peaminister Juhan Parts nimetas toimunut võimsaks etteasteks.
Erinevaid arvamusi suurpeost
Eesti kultuuri nurgakivi, laulu- ja tantsupidu toimub kord viie aasta jooksul. Kümned tuhanded inimesed Eestis ja tuhanded väljaspool Eestit valmistuvad oodatud nädalavahetuseks aastaid.
Suisa lubamatu tundus SL Õhtulehele Eesti Televisiooni käitumine, kes kohe, kui sai teada rongkäigu ärajäämisest, praakis selle ka saatekavast välja. Ja kui mõni aeg hiljem selgus, et Eri Klasi üleskutsele rongkäiku ikka minna reageeris tuhandeid huvilisi, ei suutnud ETV enam kuidagi kaameraid välja tuua. Jah, aga telekaamerad on äärmiselt kallid, vihm võib need täiesti kasutuskõlbmatuks muuta.
5. juuli Eesti Päevalehes leiti aga, et pidu läks hästi, isegi hiilgavalt korda ja küsitakse, mis saab edasi. Pakutakse välja idee, et laulupidu tuleks täies ulatuses kodanikuühiskonnale üle anda ja rakendada selle korraldamise juures kõiki vabatahtlikke — kaitseliidust üliõpilasseltsideni.
Maailmakuulus eesti dirigent Neeme Järvi kinnitas, et “niisugust asja pole tänapäeval kuskil maailmas“ ja pidas laulupidu õnnestunuks, kuna kõik laulsid ja juhatasid hästi.
Aet Maatee, Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhataja võrdles pidu rajuse emotsiooniga, mis tekitas eestlastes ühistunde.
Positiivsena mõjub ka tuntud kirjamehe Rein Veidemanni arvamusartikkel esmaspäevases Eesti Päevalehes, kes leiab, et eestlane läheb kasvõi läbi halli kivi, et oma sõnumit maailmale edastada.
Nüüd seatakse aga pilgud juba järgmise peo poole, mis toimub viie aasta pärast ja kannab auväärset numbrit 25.
(Eesti ajakirjanduses ja inetrnetiportaalides ilmunu põhjal)
Eestlased laulsid ja tantsisid koos külalistega
Eestlased Eestis | 09 Jul 2004 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
