Teisipäeval tähistati Eestis leinapäeva – 1941. aasta küüditamisest möödus 64 aastat. Sel päeval mõeldi ka teistele nõukogude võimu ohvritele – neile, kes pidid minema Siberisse 1949. aastal või taluma muid repressioone.

Ka Valgas oli küüditatute mälestuskivi juures väike miiting. Kohal oli umbes 40 inimest, peaaegu kõik juba üsna kõrges eas.

Valu ja süüdistused

Valga miitingul olid kohal ka võimuesindajad – maavalitsuse osakonnajuhataja Ülla Visnapuu ja aselinnapea Enno Kase. Mõlemad panid kivi juurde pärja ja pidasid kõne.

Sõna võis võtta igaüks ja nii kostis mõnigi süüdistav noot praeguse aja kohta. Paljukannatanud inimesed ihkaksid suuremat tähelepanu ja materiaalset toetust.

Pika kõne pidas 86-aastane Juhan Teder. Tema ei kuulunud küüditatute hulka. Ise nimetas ta end Vene vangiks. Täiesti rikutud tervisega koju tulnud mees on nüüd üsna kõbus. Ta käib kõigil sellistel üritustel ja võtab ikka sõna.

Pärast miitingut ütles Juhan Teder, et 12 aastat ei saanud ta suhkrut ega maganud linade vahel. Magada tuli laudadest nari peal. 11 kuud oli ta vasakult poolt halvatud. Ainsaks mugavuseks oli sel ajal saepurukott, mis uuest peast oli vist roheline. Koti sisu oli juba ammu vangide külje all peeneks hõõrutud.

Juhan Teder ütles, et valu ei tuhmu kunagi, haav veritseb siiani. Võib-olla kasvab see ükskord kinni, kärn tekib peale ja lõpuks tuleb seegi ära, aga arm jääb kuni surmani. Tema kui kristlane peab andeks andma, aga unustada neid aegu ta ei suuda.

Vaja on raha

Ka Enno Kase vanemad küüditati 1949. aastal. Tema ise sündis Siberis 70 kilomeetri kaugusel Baikali järvest. Perekond vabastati 1957. aastal, aga sugulased olid hävitatud ja kodus ei oodanud keegi. Isa sai Siberis hea töökoha ja teenis kodumaal elamiseks raha.

Nii sai Enno Kase koju alles 1962. aastal üheksa-aastasena. Kaks aastat oli ta käinud venekeelses koolis ja eestikeelsesse kooli võeti ta katseajaga.

Vaenulikkust Enno Kase kodumaal ei tundnud, aga kolme päeva jooksul kästi Valga linnast kaduda. Valga rajoonis kui küüditamise kohas ja Tallinnas kui pealinnas elada ei tohtinud. Alles 1971. aastal võeti keeld maha. Nii läks perekond Lätti Valka linna elama. Valka oli neil aegadel paljudele Eestist küüditatud inimestele pelgupaigaks – Eesti oli lähedal ja piir oli lahti.

Linnavõimu esindajana püüdis Enno Kase pärast miitingut süüdistustele vastata. Liiga palju on jäetud omavalitsuste kanda. Propagandat tehakse, aga vaja oleks raha konkreetseks abiks. Üht-teist on muidugi represseeritute heaks tehtud. Näiteks saavad nad soodushinnaga ravimeid ja hambaravi. Aga linn ei saa väga palju raha represseeritutele kulutada. Linnas on ka teisi elanikke ja palju erinevaid vajadusi.

Töökad eestlased

Praegu 80-aastane Virve on korduvalt hea sõnaga meelde tuletanud küüditajate hulgas olnud Vene sõdurit, kes tõstis kaasavõetava varanatukese hulka käsiõmblusmasina. „Seda läheb teil seal vaja,” ütles sõdur. Virve ema õmbles külanaistele riideid ja tänu sellele sai perekond oma Siberi-aja kergemalt üle elada. Sõdur oli ilmselt tavaline ajateenija, kes pidi täitma käsku, aga jäi inimeseks.

Eestlased on visa hingega ja töökad. Siberi kohalike elanike esialgne hirm „fashistideks” tembeldatud võõraste ees kadus. Eestlased hakkasid sageli ka majanduslikult neist paremini elama. Kui küüditatud koju lubati, jäädi neid Siberis taga nutma.

Pidu küüditamispäeval

Ka küüditamispäeval võib olla mitu palet. 83-aastasele Ainole on 14. juuni kogu elu olnud pidupäev, sest see on tema sünnipäev. Tema küüditati 1949. aastal ja sünnipäevadel on ikka ka sellest räägitud. Varem muidugi vaikselt, nüüd täie häälega. Siiamaani käib ta läbi Siberi-kaaslastega, keda iga aastaga vähemaks jääb. Miitingutel Aino enam käia ei suuda.

Eesti on väike ja nõukogude võimu poolt represseerituid oli palju. Nii on igaühel sugulaste või tuttavate seas keegi, kes võõrvõimu ebaõiglast kätt on pidanud oma nahal tundma. Kahjuks ei suuda noorem põlvkond täiesti uues ajas elades enam nõukogudeaegseid õudusi mõista.

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Eestlane peab ka küüditamisi meeles pidama, et midagi nii hirmsat enam kunagi ei korduks.

Märkmed: