Tekst: Aino Siebert, fotod Aino ja Werner Siebert 24. juulil peeti Heidelbergis traditsiooniline rahvaste pidu, millest võtsid osa nii Saksa-Eesti Foorum, kui tudengite poolt mõned aastad tagasi asutatud Eesti ühing.
Tänavune üritus „20 aastat poliitilist koostööd“ oli pühendatud Neckar-metropoli Välismaalaste- ja migratsiooninõukogu juubelile.
Saksamaa vanima ülikooli juurde platsile olid kogunenud Heidelbergi välismaised ühingud, kes tutvustasid päeva jooksul oma tööd ning pakkusid külastajatele rahvuspäraseid toite ja jooke. Ürituse avas linnapea Wolfgang Erichson. Peale peokõnet tutvus ta koos Välismaalaste- ja migratsiooninõukogu esimehe Michael Mwa Allimadiga seltside tegevusega.
Eestlaste kiik-paviljon äratas laialt tähelepanu Eestlaste juurde oli Maarja Sinilaid oma elukaaslasega püstitanud kiik-paviljoni, mis ei püüdnud ainult linnaisa Erichsoni, vaid ka mitmete teiste külastajate pilke. Polnud ka ime, sest kiikuva põrandaga suvemajake, muidugi
Made in Estonia, oli ehitatud kodusest männipuust.
Eestlasi seob kiikumisega aastasadade traditsioon, pea iga küla keskel oli puukiik. Saksamaalgi on leidnud meie komme rohkelt kajastamist, samuti nagu ekstreemne sport KIIKING, kus saab kiikudes tõusta vaat et tähtedeni. Kiikumine pakub inimesele mõnu. Vaikne õõtsutamine lõõgastab ja seega on kiigel suur meelelahutuslik roll.
Kiikumise tähendus on Eestis sajandite jooksul oluliselt muutunud, kuid pole hääbunud. Kiikumiseks on ehitatud spetsiaalseid vahendeid nagu kiiged, kätkid või karusellid. Kiikede ehitamisel on otsitud lahendusi, mis võimaldaksid õõtsuda võimalikult väikese jõukuluga.
Ilma „narkotsita“ pilvedesse KIIKING on spordiala, kus inimene, sundides oma tahet ja näidates lihaste vägevust, paneb pendli, st kiige järjest suureneva amplituudiga võnkuma, kuni kiik teeb ringi ümber võlli. Mida pikemate aisadega kiik, seda rohkem vajab sooritus sportlaselt jõudu ja energiat. Mida tugevam sportlane, seda kõrgemale ta suudab ennast maapinnast rebida ja seda pikem on trajektoor, mille kiik, trotsides gravitatsioonijõudu, läbib. KIIKING sai alguse, kui Pärnu mees Ado Kosk ehitas 1993. a kaks puidust külakiike, mis võimaldasid sarnaselt vanadele külakiikedele kiikuda üle võlli.
KIIKINGu maailmameister Andrus Aasamäe rääkis ajakirjale „Der Spiegel“, et selle ala harrastamiseks on vaja julgust, sest see mõjuvat nagu adrenaliinipomm, mis on võrreldav
bungee jumping-uga.
Heidelbergi püstitatud kiik oli ohutu, selles võis mõnusalt istuda ja juttu puhuda. Mitmed linna külastavad turistid olid huvitatud „imeasjandusel“ istumist proovima, mõned soovisid seda endale aeda hankida.
Eestlane New Yorgist külastas Heidelbergi eestlasi Eerik Maandi valmistas Saksamaa eestlastele toreda üllatuse. Saabunud New Yorgist tööasjus romantilisse Neckar-metropoli, oli ta vanalinnas jalutamas, kui märkas ülikooliplatsil lehvivaid Eesti lippe. Ta tuli kohalikega vestlema ja muidugi kutsuti kohe pidu kaasa tegema. Koos Saksa-Eesti Foorumi teise esimehe Klaus Huberi ja Eestlaste ühingu liidri Liisi Karindiga võeti kohtumise terviseks pits Viru valget. Peolaualt ei puudunud kilu- või tursamaksavõileivad. USA-eestlasel oli kaasas pesuehtne ameeriklane, kes uudistas meie tegemisi: kilud tundusid talle aga maitsmiseks liialt omapärased.
Imeilusa päeva lõpetas prantsuse grupp „Une touche d’optimisme“ – Pariisis öeldakse, et bändi muusikutel on kommunikatiivne energia. Jutt on õige, sest üritus kestis hiliste õhtutundideni. Päeva jooksul sai sõlmitud mitmeid uusi tutvusi, proovida erinevaid rahvusroogi ja õppida tundma võõraid traditsioone. Ka kohalikud eestlased tõid sel päeval sadadele külastajatele oma kodumaa lähemale.
