Edela-Saksamaal, maa teises suurimas viinamarjakasvatuspiirkonnas Pfalzis keerleb pea kõik veini ümber.
Läbi regiooni kulgeb 87 km pikkune maailma vanim ning kauneim veinitee – Deutsche Weinstrasse. Kõikjal, kuhu silm ulatub, on viinamäed, keskaegsed romantilised lossid või nende varemed ja värvikaina mõjuvad veinikülad, täis lugematuid idüllilisi veinitubasid, mis lausa kutsuvad siia puhkama, matkama, kulinaarseid hõrgutisi maitsma või lihtsalt sõpradega klaasikest tõstma.
Lõunamaise flairi annavad viigi- tsitruse- mandli- virsiku- ja mooruspuud. Ligi 1800 tundi aastas paistab Pflazis päike ning on arvutatud välja, et siinses piirkonnas on 24.000 hektarit viinamarjaistandusi 100 miljoni viinapuuga.
Piirkonnal on rikas ajalooline minevik, ca 113—111 e.Kr. saabusid siia esimesed germaanid. Poosada aastat hiljem järgnesid neile roomlased Caesari juhtimisel, vallutades regiooni koguni pooleks aastatuhandeks. Nende auks peab aga ütlema, et impeeriumi sõjamehed ei ajanud ära siin kodunenud germaane, vaid tõid neile isegi rahu ja humaansuse märgiks kingitusena elupuu (arbor vitae).
Viinapuud kuuluvad maailma vanimate lehtpuuliste hulka. Millal ja kust on taim esimesena leitud, ei osata küll täpselt öelda, kuid teatakse, et viinapuid ja veinitootmist tunti hommikumaades juba 5000 a. tagasi. Euroopas hakkasid kreeklased 1500.a. e.Kr. viinapuid kultiveerima. Kuid majandusliku viinamarjakasvatuse asutajad ja aretajad on hoopis roomlased, kes leidsid vallutatud aladelt eest hellenite poolt rajatud istandusi ja hakkasid vääte eksportima. Nii pole siis liialdus öelda, et vein on olnud üks tähtis osa läänemaade ajaloost.
Veini valmistamise ja joomise kultuur on alati olnud elurõõmu väljendusstiiliks, toonitab viinamarjakasvataja Zita Hahn, ning aidanud lahendada probleeme isegi kõrges poliitikas. Nii on suur riigimees Talleyrand (1754—1838) öelnud, et hea vein on parim diplomaat. Kuid väärtuslik suukaste on tiivustanud aastasadu ka luuletajaid, mõtlejaid ning heliloojaid. J.W. von Goethe tunnistas, et vein vabastab „orjastatud keeled”.
Vanasti elasid veinimõisates suurpered, ning just tänu tugevatele perekonnasidemetele oli võimalik toime tulla viinapuude kasvatamise raske raske tööga. Traditsiooniliselt pärivad Pfalzi perekondliku veinitootmise ettevõtte ainult pojad, tütred jäävad kas vendade juurde tööle või abielluvad. Kuna viinamarjade kasvatamine on suuri teadmisi vajav raske füüsiline töö, siis püüavad mehed endale loomulikult leida pruudid, kellel vastavad kogemused on juba olemas.
Zita Hahn selgitab, et veini tootmise protsess algab viinapuude istutamisest — tootlikuks kasvab taim alles 3-4 aasta pärast. Viinamarjade küpsemisaeg on Saksamaal küllaltki pikk. Suve jooksul kogub väät rikkalikult mineraalaineid, mis annavad hiljem veinile iseloomuliku maitse ja peene aroomi. Kiired ajad algavad mõned nädalad enne lõikuse algust, täpse koristamisaja kindlaksmääramine on alati raske ülesanne isegi kogenud kasvatajatele. Probleem on selles, et marjade küpsedes väheneb nende happelisus, kuid teisalt suureneb värvi ja parkaine sisaldus. Lõikusperiood kestab septembrist kuni novembrini. Viinamarju korjatakse tänaseni käsitsi, sest nii on võimalik välja valida parimad kobarad. Hea meelega juuakse ka noort, just käärima läinud veini, mille kõrvale pakutakse traditsiooniliselt sibula-pekipirukat. Kui viinamarjamahlal on lastud settida, siis järgneb käärimine, mis punase veini tootmisel on pikem kui valge veini puhul. Kui vein on lõpetanud vaadis käärimise, siis villitakse ta pudelitesse ning antakse müügiks. Madalama kvaliteediga vein destilleeritakse kangeks alkoholiks.
Veinimõisa shefi sõnul on teadlased juba ammu teinud kindlaks, et mahlakad viinamarjad marjad on täis tervist. Eriti kasulik on nendest pressitud mahl närvidele. Klaas puuviljajooki päevas tõstab organismi vastupanuvõimet ning aitab isegi tugeva migreeni vastu. Alles hiljuti avastati, et viinamarjades sisalduv parkaine, mida leidub nende kestas ja seemnetes, pidurdab vananemist.