Kui eestlased end Riia poole seadsid, oli ESTO lipp juba teele asunud. Tartumaa põllumeeste juhi Jaan Sõrra käsi värises pisut, kui ta võidupühal trikoloori hoides vankrile istus. On ju lipu toonud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) hoiule tema onu Robert Kreem, kes 1972. aastal esimest korda kõiki üleilmsetele Eesti päevadele kutsus.
Baltimore’i eestlased (vasakult) Elmar Einberg, Laine Einberg, Linda Malmgren ja Christian Einberg on käinud igal ESTO-l.
Kambjast rändas lipp edasi sinimustvalgel traktoril ja kolis öömajale Otepää lipumuuseumisse. Et sealt õigeks ajaks koos Võnnu lahingupaigas süüdatud tõrvikuga Riia kongresside maja ette jõuda.
Lipust rääkis ka IX ESTO päevi avanud Eesti president Arnold Rüütel. Ta kutsus säilitama Eesti seltside arhiive, kirja panema elulugusid ning neid Tartu kirjandusmuuseumi saatma.
Platsile kogunenud mõnisada inimest sammus pillide hüüdes Läti Vabadussamba juurde. ESTO oli alanud.
Nii rahva- kui profikunsti
ESTOde lahutamatuks osaks on kultuuriline meelelahutus. Kõige võimsamalt oli Riias esindatud meie rahvakultuur. ERMi Sõprade Seltsi agar perenaine Merli Kleinert tõi Kultuurkapitali toel kohale käsitööseltside esindajad, kes Suurgildi hoones töövõtteid ja oma loomingut näitasid. Peeti ka seminari.
Eriti universaalsed olid Kihnu naised folklooriansamblist Kihnumua, kes lõid laulu-tantsu ja tegid ka käsitööd. “Punasetriibuline on noore kört, sinine leinakört, igal naisel on kodus paarkümmend körti,” rääkisid Triinu, Nele ja Reet, säärepaela punudes.
Tartu kunstnike ja käsitööliste ühendus Antoniuse Gild tutvustas mitmeid käsitööliike: lapitööd, pakutrükki, vitraaži, kangakudumist.
“Ainsad kohad, kuhu teki tegemise ajal ühtegi lappi pole pandud, on külmkapp ja ahi,” naeris Hilja Sepp. Ühes tekis on 5000 väikest riba, väikseimad 1,5x1,5 cm.
Võrumaa naiste käsitööühistul ESI õnnestus kolme päevaga müüa sama palju kui kodulinnas kuuga. Eriti läksid kaubaks nahkalbumid, kübarad, kadakalusikad. Vaid villasokke ja käpikuid ei tahetud eriti.
Ajaloomuuseumis avati ESTO puhul ERMi rahvarõiva- ja ehetenäitused, mida saab vaadata 8. augustini. Eesti hõbeehete kultuuri pole Lätis varem tutvustatud. Vanim ese on II sajandist pärit sõlg, uusimad Uku ehted.
Rahvarõivaste seas on kaks kostüümi eriti põnevat päritolu: 1945. aastal Saksamaal sõduritekist tehtud Mustjala naiseriided ning Karja kihelkonna kostüüm, mille riide ning vöö kudus üks Austraalia peig pulmadeks pruudile.
Igal ESTO-l toimub ka valguspidu, kus astuvad üles tantsijad-võimlejad. Seekordset etendust läbisid aastaajad, sümboliseerides etappe meie ajaloos. Lavastaja Mart Tõnismäe oli Pärnu isetegevuslased, Malmö võimlejad ja Ivo Linna sobitanud tervikuks ning pälvis hinnangu: aegade parim pidu!
Läti rahvusooperis toimunud galakontserdi suurimaks trumbiks oli Kaie Kõrb. Ning muidugi Hirvo Surva laulupoisid, kes juba ESTO eelõhtul “Kikilipsu“ ja teiste poplugudega presidentegi naerutasid.
Galakontserdiga üheaegselt etendas Kaari Sillamaa trupp “Libahunti”. Korraldajate sellise apsaka tõttu oli esinejaid rohkem kui vaatajaid. Kiita polnud ka Los Angelese ja Göteborgi teatreile antud esinemisajad, mis langesid kokku kõnekoosolekutega.
Igal päeval peeti ka konverentse-koosolekuid. Teadlaste foorumil tõdeti: vaimualadel on eestlased maailmas ühtviisi tublid, pole vahet, kas Kodu- või Välis-Eestist.
Riigikogu esimees akadeemik Ene Ergma tõi välja teaduse murepoole: noored ei taha tegelda täppis- ja tehnikateadustega – üle 60% grandihoidjaist lähenevad 60-le. Liiga vähe jõuab reaalaladel tippu ka naisi, kuna juba keskkoolis tekitatakse neidudes vastikust nende ainete vastu.
Noortefoorumil oli veerandsada noort oma elust rääkimas. Üsna üksmeelselt tõdeti: väliseestlusest saad aru alles võõrsil! Kohal oli ka Bostoni Eesti seltsi esimees Jaak Juhansoo, kes rääkis, et nende selts on ainus Ameerikas, kus 75% on noored ja ka hiljuti migreerunud.
“Kahjuks ei mõelda mujal niimoodi,” nentis Juhansoo. “Eri generatsioonid ei saa üksteisest aru. Tüüpiline väliseestlane on kitsarinnaline ja kade.”
Juhansoo korraldas Vene ajal kuulsaid mustalindipäevi, Eesti taasiseseisvudes hakati tema eestvõttel andma Bentley College’is stipendiume Eesti noortele.
Rahvuskongressi teemaks oli väliseestlaste suhted Eesti riigiasutustega. Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Jüri Valge rääkis rahvuskaaslaste programmist, mis suunatud valdavalt idaeestlastele.
Kongressil puhkes ka arutelu ESTOde tuleviku üle, kuna järgmiseks korraks pole ükski kogukond korraldussoovi avaldanud. Räägitud on Los Angelesest, Peterburist, Tallinnast.
“ESTOd ei või lõppeda, need peavad toimuma Eestis, koos Eesti riigiga ja riigi toetusel,” arvas Jüri Valge. “Riigil oleks vaja kindlat partnerit, keda saab usaldada.”
Eelkõige kohtumiste paik
Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu esimees Ülo Anson kahtles, kas Eestis leiab vabatahtlikke, kes on nõus tasuta tööd tegema, ja avaldas kartust, et siis võiks kokkusaamised ka erakonnatasandile minna. Ansoni sõnul vajaks muutmist kokkusaamiste vorm.
Merli Kleinert arvas, et eestlased saaksid hakkama küll ja pakkus asupaigaks Tartut. “Meil on ERM ja ERMi Sõprade Selts, mille liikmeist kolmandik on väliseestlased. On ka lauluväljak ja hotellid ning hulk kogemustega organisaatoreid.”
“Saame ESTOdest erinevalt aru,” arvas Rootsi eestlaste aktivist Peeter Luksepp. “Läänest pärit inimestele on tähtis kohtumine vanade tuttavatega, mitte kultuurifestival.”
ESTO ongi eelkõige kohtumiste paigaks. “Oo, kas tõesti sina?“ – “Sada aastat pole näinud!“ – “Sa pole põrmugi muutunud!”
Paljude eesti keelel on laulev inglise intonatsioon. Jällenägemisrõõm, kallistused, pisarad. Hallipäised prouad-härrad, kelle kohta raske öelda memmed-taadid, selleks on nad liiga soliidsed ja sarmikad. Kuid järjest ahtamaks jääb see ring. Tulevad peale noored, kel emakeelega juba raskusi.
Baltimore’ist pärit Laine ja Elmar Einberg on suutnud oma laste eesti keele siiski värske hoida. Pere on kaasa teinud kõik ESTOd.
“Loodame, et see pole viimane,” rääkis Elmar Einberg. “Neid on vaja, et koos hoida väliseestlasi, et noorem põlv teaks, kuhu nad kuuluvad.”
“Siin on semud, keda iga nelja aasta tagant näed,” lisas tütar Linda Malmgren. “Oleme nagu lained, mis on koos, aga randuvad ükshaaval. Kui eestlane on niisugune rändurrahvas, las siis olla ka kokkusaamised eri paigus.”
Lindal on kolm last, keda ta pühapäeviti 150 km kaugusele eesti kooli viib. Ta võtnuks nad Riiga kaasa, kuid kavas polnud midagi noortepärast. “Vanasti oli alati ESTO ball ja miss ESTO valimised, siis tulid noored ka kaasa. Selline üritus nüüd puudub,” märkis Linda.
“ESTOd peaks jääma, kuigi lääne ja ida eestlaste probleemid on erinevad,” arvas Peterburi eestlane Aino Tonka. “Osa kodueestlasi peab meid endiselt kolmandajärguliseks.”
ESTO korraldamist juhtis Läti Eesti Selts eesotsas Pärja Svarpstinaga. Paraku osutusid ambitsioonid suuremaks kui tegelikud võimed.
Nii tuli esinejatel pidevalt kogeda möödalaskmisi: rahvatantsijad ööbisid Eesti Majas, pead-jalad koos, kusjuures ühele rühmale polnud esimese hooga sealgi kohti, polnud ka algselt lubatud tasuta sõitu linnas, korduvalt muudeti esinemispaiku ja kellaaegu, Vabaõhumuuseumis toimunud simmanile unustati esinejaile bussid hoopiski järele saata.
“Ei teadnudki, et oma elektri pidanuks kaasa võtma,” aasisid Virmaliste tantsijad, kui tänavakontsert voolupuudusel ära jäi. Ka Ivo Linna oli Salakõrtsis sunnitud võimenduseta laulma, kuna see unustati ära.
Ei jagatud esinejaile ega ka ajakirjanikele tasuta ürituse kavu, Riia kaarte, rääkimata elementaarsest sümboolikast. Omaette ooper oli ajakirjanikel oma rinnakaartide kättesaamine. Infolaua näitsikute lemmikvastus küsimustele oli: ei tea. Musternäide, kuidas ei tohiks üritusi korraldada, arvasid organiseerimiskogemustega osalejad.
“Esialgu oli siin täiesti valge leht, mida suutsime natuke kirjumaks teha, põhilised üritused olid ju imporditud Eestist,” täheldas presidendikantselei siseosakonna nõunik Alar Ojalo, kes koos Madis Järvega kultuuriministeeriumist ja Jüri Treiga välisministeeriumist osalesid korraldustoimkonna koosolekutel ja üritasid praktilisi kogemusi jagada.
Kuigi ESTO on Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu isemajandav üritus, toetas Eesti riik seda poole miljoni krooniga, luues muu hulgas idaeestlastele osalemisvõimaluse.
“ESTOsid on vaja, et eestlastel üle maailma säiliks side Eesti riigiga,” arvas Madis Järv. “Kus, on iseküsimus. Kui välismaal on jõudu teha, andku takka. Aga miks mitte ka meil ja koos laulupeoga?” Riia Eesti keskkoolis on 150 õpilast ja 22 õpetajat. Õpitakse Läti programmide järgi. Koolis tegutsevad ka huviringid. Lapsed käivad suviti Eestis laagrites, sidemetes ollakse meie koolidega. Alla kolmandiku on puht eesti peredest, veel vähematel on koduseks keeleks eesti keel.
Maja vajab hädasti remonti, kuid raha piisab esialgu vaid ühele klassiruumile. Riia linn on lubanud toetada, kui Eesti riik huvi näitab.
