Kogu Eestis usuti, et mida uue aasta esimesel päeval tehakse, seda tehakse aasta läbi. Nii võiks ju saunas käimine kindlustada uueks aastaks puhast südant, mõtet ja tegu! Pildistatud on Kääriku talu saun Viljandimaal. Foto: Riina Kindlam
ja ennustamist soosiv jõuluaeg algas vanasti koristustöödega toomapäeval, 21. detsembril ja lõppes kolmekuningapäeval 6. jaanuaril; mõnel pool ka järgneval nuudipäeval. Tänapäeval tundub, et rahval on endistviisi vaja põhjalikumat kosumist pimedusest ja tööst.
Kanadast ja Ühendriikidest pühadeks külas olnud sugulased tegid huvitavaid tähelepanekuid eesti talve suhtes ja kuidas see tõenäoliselt meid kujundanud on. „Ei kujuta ette, kuidas siin taimetoitlasena talve üle elada saaks,” ütleb tädi keedetud veisekeele võileiva suutäite vahele. Ja ei saa süüdistada ka veinikultuuri puudumist. „Mis sa siin narri mängid veini luristades; viinaklõmaka vastu ei saa antud kliimas miski.”
Põhja-Ameerika külalistel kasvas märgatavalt söögi- ja magamiseisu (pigem puudus ärkamiseisu), kadusid teatud luuvalud, mida peeti pohlade, jõhvikate ja astelpaju marjade teeneks ning märgati küünekasvu kiirenemist. (Hapukoor ja või?). Tuul Tallinna lahelt lõikavat ostmikku nagu nuga ja panevat tõbise kopsu äkitselt särisema. Mina märkasin seda oktoobris siia kaldale kolides, kuid nüüd olen kas harjunud või külmast-niiskusest lihtsalt halvatud. Trügijaid ja tülpinud nägusid olevat vähem märgata, aga neid on. Ütleme nende kaitseks, et asi on talves.
Täheldati, et erinevalt Põhja-Ameerikast kõlas jõulumuusika raadios veel pikalt peale esimest püha ning jõulukontserte peeti uue aasta esimeste päevadeni. Kaarli ja Niguliste kirikutes ja Estonia kontserdisaalis olid paljud meelelahutuslikud kui ka inspireerivaid kontserdid välja müüdud. Rahvusvaheliselt tunnustatud varajase muusika ansambel Hortus Musicus mängis oma kodus Lühikese jala tornis, Raekojas ja Kadrioru lossis. Laemaalide all mõjus lõbus prantsuse ja inglise õukondade pühademuusika eriti ehtsalt ja võluvalt.
Väikesena jäi mulle vägagi ekslik mulje, et näärid on mingi nõukogudeaegne lääge väljamõeldis, millega jõule üritati lämmatada. Näärid aga kujunesid eraldi pühadeks seoses aasta alguse määramisega 1. jaanuarile 1691. aastal ja olid vana eesti „teiste jõuludena” selle sajandi ahistajatele lihtsalt vastuvõetavam variant. Näärisokud komberdasid talust tallu ammu enne jõuluvana nimelist meest: seljas pahupidi kasukad, soovisid nad majarahvale õnne ja edu ning said selle eest mitmesuguseid ande. Valati õnne, ennustati mehelesaamist, kukele viljateri või koerale konte valida andes jne. Sõna „näär“, mis ainsuse vormis tähistab just uue aasta esimest päeva, pärineb alamsaksa keelest „ni jar“ (uus aasta) ning vanaskandinaavia ny är ja inglise „New Year“ on riburadapidi meie nääri vennad.
Siiamaani teavad kõik Eestis rääkida, et kui uue aasta päeval soovib esimesena õnne meesterahvas (piisab ka esimesena mehe nägemisest), toob see õnne kogu aastaks, naisterahvas aga tähendab halba. Seda võetakse naljana, aga märgatakse siiski. Nagu juhiti mu tähelepanu sellele, et head uut aastat on paslik soovida vaid kolmekuningapäevani.
Ei tahaks mainimata jätta nuudipäeva omapärast tausta. Paljud saavad kolmekuningapäeval (6.1) veel pereringis kokku, põletavad küünlad kuusel lõpuni ja teevad jõulutoitudega lõpparve. (Vanasti viidi jõuluõled välja ja toodi vokid taas lagedale – tööle!) Eesti Rahva Muuseumi andmetel oli saartel ja rannikualadel jõulude lõpuks aga järgnev nuudipäev (7. jaanuar). „Nuudipäeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre ja lõid õlest nuutidega pühad välja, maitsesid õlut ja viisid õlleankrute punnid kaasa.” Kes ütleb nuudi-, kes kanutipäev, kuna tegemist on taani pühaku Kanuti ehk nende kunagise kuningas Knudi mälestuspäevaga. Püha Kanut seisab teist sajandit Tallinna vanalinna Pika tänava kohal, Kanuti gildi hoone fassadil Martin Lutheri kuju kõrval. (Keskajal oli Kanuti gild saksa ja Oleviste gild mittesaksa käsitööliste ühendus).
Enne jõule 2003 nautisime Kanuti gildi saalis moodsa tantsu etendust ja esineja oli (juhuslikult?) veetlev taanlanna. Õlest nuutide ja taani Knudi kõrval on see päev vana kalendrit järgivatele õigeusklikele jõulu esimene ehk Kristuse sündimise püha.
Seinakalender „Eestimaa kirikud 2004” tutvustab Peipsi äärseid pühakodasid ja sealt selgub, et need jagunevad Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu kirikuteks ja palvelateks.
Kui kõikide pühad on möödas ja kuused ühtmoodi kuivanud, kutsuvad pealinna linnaosade valitsused rahvast peomeeleolus jõulukuuski põletama. Mustamäel toimub see riitus 17. jaanuaril ja kesklinnas sadama Admirali basseini juures 18. jaanuaril (vaadake internetis http://www.valgusfestival.ee).
