Arno Saar
JÄÄDVUSTAS SUURHETKE: Pool elu mägironimist harrastanud Mati Türk naasis Everesti nõlvalt koju aprillis. Tema Himaalajas tehtud fotosid saab näha Wellingtoni pubis.
Täna või homme peaks kõrgmäestikule omast hapnikuvaegust, karmi pakast ja lõikavat tuult trotsivad eestlased jõudma maakera kõige kõrgema mäe tippu.
Kadi Viljak
Kaks kuud tagasi ohtlikule, ent kuulsust toovale ekspeditsioonile läinud eestlaste esialgsele plaanile vallutada Everesti 8848 meetrine tipp juba läinud nädalavahetusel, tõmbas kriipsu peale üle nädala möllanud marutorm.
Loodab kuulda häid uudiseid
«Ilm oli ikka väga pöörane. Palju tarvilikku, ka mõned telgid, purunesid. Baaslaagrist (5200 meetrit - toim.) ülevalpool ei saanud mitte midagi teha - isegi baasis oli olukord nii halb, et mehed käisid ööbimas kilomeeter allpool, et normaalselt välja puhata,» teab juba 11. aprillil Himaalajast Eestisse naasnud matkagrupi juht Mati Türk, kes Everesti nõlval asuva eestlaste baaslaagriga pidevas ühenduses on.
«Esmaspäeval pidid mehed hakkama taas nii-öelda a-b-c-st ( 6450 meeri kõrgusel vahelaager) tõusma. Ideaalsel juhul võtab sealt tippu jõudmine aega kolm ehk neli päeva. Täiesti reaalne on, et täna-homme õnnestub kellelgi eestlastest pärale jõuda,» usub Mati Türk.
Ta loodab küll eestlaste ponnistustele õnnelikku finaali, kuid märgib, et mäkkeronimise puhul ei saa kunagi milleski kindel olla. Kui ilm jälle väga ära pöörab, siis on kuuikul tema sõnul kaks võimalust: «Kas teatud aeg kusagil laagris oodata, või tagasi alla tulla. Kui alla, see sõltub juba konkreetsetest oludest.»
Võitlus kõrguse, pakase ja tuulega
«Õhupuudus sõna otseses mõttes. Lihtsalt ei jõua liikuda ja kõik. Iga liigutus ajab hingeldama ja tuleb hoolega läbi mõelda ning rahulikult sooritada,» kirjeldab Türk, millistes oludes tippu ronimine toimub. «Selleks, et üle 8000 meetri kõrgusele omaseid loodustingimusi trotsida, on vaja piisavalt pikka aklimatiseerumist. See tähendab, et laagrite vahel edasi-tagasi käimist tuleb teha mitu korda: minna mingile x kõrgusele ja taas alla tagasi. Puhata mõni päev ja siis uuesti. Sellised ekspeditsioonid kestavad tavaliselt kaks kuud,» räägib pool elu mägironimisega tegelnud Türk ja usub, et Eesti ekspeditsioonirühma kõrgmägedes aklimatiseerumise aeg on nüüd piisav.
Peaminister tunnustab vaeva
Ligi 40kraadist pakast ja kuni 38 meetrit sekundis puhuvat tuult trotsivaid mehi kaitseb erivarustus: sulemagamiskotid, Goretexi püksid ja joped, mitut sorti kindad, tormimaskid, prillid ja hapnikumaskid.
Kõhutäiteks on mägironijatel kaasas kaalult võimalikult kerge, ent samas toitev söök: «Üldiselt süüakse nii kõrgel vähe, sest söögiisu pole. Aga kindlasti on vaja palju vedelikku.»
Ta teab, et kaasa pakiti vaid kuivaineid, jõupulbreid, puljongipulbrit - kõik kergesti seeditav ja toitev. Midagi vedelat mäkke ei tarita - vesi, nii söögiks kui ka joogiks - sulatatakse kohapeal lumest või jääst. «Nii kõrgel on vee keemaajamine omaette probleem ja kaasas peavad olema toiduained, mis lahustuvad varem kui vesi keema hakkab,» märgib kogenud mägironija.
«Kui kõik sujub nagu loodetud, veedetakse Everesti tipus maksimaalselt ehk vaid 30 minutit,» ütleb Mati Türk. «Esimene töö on mõistagi pildistamine maailmakatusel. Sinimustvalge lipu lehvimajätmisest pole suurt kasu, sest hiljemalt järgmiseks päevaks on see tuulest viidud. Küll aga laotakse arvatavasti traditsiooniline nn. kivituur, mille sisemusse jäetakse märge eestlaste vallutuse kohta.»
Türgi sõnul võib tipust laskumine olla vaat et raskem ja ohtlikumgi kui tõus. «Esiteks ollakse väsinud ja teiseks on võidueufooria, mõlemad nõrgendavad tähelepanuvõimet. Ka pole laskudes jalgealune tee nii hästi silme ees nagu see oli mäkke ronides,» selgitab ta.
Maailma kõrgeimat tippu üritavad vallutada mägironijad Tõivo Sarmet, Raivo Plumer, Ivar Lai, Alar Sikk, Boriss Slepikovski. Nii kõrgele kui võimalik järgneb tipuvallutajatele mägedekogemusega filmioperaator Tõnis Lepik.
Eestlased vallutavad täna maailma katuse Everesti? SLÕL
Kuumad uudised | 22 May 2003 | EWR
Kuumad uudised
TRENDING
