Seistes Ontario järve kaldal, kus mässavad tormilained peksid vastu rannakive, nüüd meilt igavesti lahkunud
Mikk Mikiver uuris horisonti, seda ulatamatut kaugust kus meri ja taevas puutuvad kokku.
Ta seisis tasaselt seal kitsal rannaribal nähes kuidas muidu rahulikus tempos hingav veepind saab end tõeliseks kiskjaks luua ent olles samas oma võimsusest võluv.
Esto2000 oli lõppenud ja Mikk sai natuke lõõgastada peale tegevus- ja pingerikkast nädalat, kus ta oli üliaktiivne mitmes sektoreis ning oli aitanud kindlustada, et Eesti president ja peaminister ikka osaleksid esto2000 pidustustel Torontos.
Lained murdusid randa oma regulaarses rütmis sama järjekindlusega kui Miku koduranna liivale Võsul Eesti põhjarannikul. Mikk tihti meenutas neid 1944.a. septembrikuu tormiseid päevi, mil ta perekond sealt lähedalt oleks samuti põgenenud nagu ta sugulased ja kümned tuhanded eestlased kommunistliku totalitaarsuse haardest. Ennenägematu takistuste tõttu nendel ei õnnestunud läände pääseda.
Mikk tihti tõstetas küsimuse: mis tõeliselt eraldab võõrsil ja kodumaal elavaid eestlasi.
Füüsiliselt muidugi distants, eriti põhja-ameerikasse ja kaugemale. Aga vaimselt – kas meie erinevate arengute kulg? Ta tajus, et seda eraldumist tihti võimendatakse kas pahatahtlikusest või ignorantsusest. Miku eesmärk oli ületada lõhestikku. Ta lähenes probleemile oma elegantsete aga lihtsate lahendustega. Loome seda vajalikku vaimset kooslust ühistegevuse kaudu eriti kultuuri valdkonnas. Sellega ta sidus ennast entusiastlikult mitmete kutluuriliste ja rahvuslikke ettevõtmistega välismaal. Ta tunnustas ka head talenti välismaal kutsudes kogenud bariton Avo Kittaskit 2001.a. laulma Scarpatiat Puccini “Toscas”. Mitmetele võõrsil see tundus suletud ringist julge läbimurre ning Mikul oli kavatsus jätkata selliseid lähenemisviise tulevikus.
Ta osales “Ma võin rääkida ja mõelda südamega”, Torontolase Vaado Sarapuu filmis Lennart Merist, kus kodu versus kodumaa mõistet pole lihtne lahti mõtestada, kus kodumaad võõrsil väikeste tunnetuste kaudu pole kerge kaasa kanda.
Enne haigestumist ta pidas tõsist dialoogi EKN ja teiste ringkondadega, et leida võimalusi kuidas põimida kodu- ja võõrsil elavate eeslaste kultuuri ühtseks eestluse elujõu allikaks.
“Eestlasi on erinevaid, nagu puid metsas”, “Eestlane tühja ei vehi ja selletõttu on ta kaunis ja ilus” olid ta mõned mõtisklused Kanada Metsaülikoolis 2000.a. ning nii populaarsed, et neid kaua tisteeriti.
Mikk oli veendunud, et ei märatsev meri ega kunstlikult tekkinud vaimne barjäär ei saa tõkestada meie ühtekuuluvust ega eitada meie rahvustunnetuse sügavust. “Eestlus on tervik” oli tema poolt loodud parool ESTO2000 Rahvuskongressil.
Puhka uhkelt, puhka rahus. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas - LL
