Vanemad väliseestlased mäletavad veel, kui inglise keelega maadesse emigreerudes oli vaja sedalaadi keele omapärasid vaevaga selgeks õppida. Olime harjunud eesti keelega, mis on ülimalt foneetiline – loed tähed kokku ja saad õige hääldamise; või paned häälikud kõrva järgi paberil ritta ja tagajärjeks on (enamasti) õige kirjaviis. Inglise keeles on aga kõne- ja kirjaviisi õppimine kaks eri asja, isegi omamaalastele. Et see tõesti nii on, näitab kasvõi „Spelling Bee“ võistluste olemasolu. Eestlastele on selline probleem tundmatu. Sõna „K-A-P-S-A-S” kokku veerides on selgelt „kapsas“ ja mitte „kaalikas“.
Selle inglise keele probleemiga on minevikus paljud tegelnud. Üks tuntumaid oli ameerika tööstur Andrew Carnegie (1835-1919), kes soovitas muu hulgas sõna „thru“ pikema „through“ asemel. Eriti kaugele keeleuuendajad ei jõudnud, sest traditsioone on väga raske muuta ka siis, kui uus on ilmselt parem kui vana.
Nüüd on lahingulipu julgelt pihku haaranud üks eestlane – Allan Kiisk Californias. Allan on muide minu kauaaegne sõber, sest viibisime aastaid koos põgenikelaagris Saksamaal. USA-s sai Allanist elektriinsener nii praktilisel kui uurimistöö alal. Ta tegutses ka ülikooli professorina ja asutas lõpuks tehnilise konsultatsiooni alal oma firma, Alkitek Associates. Nüüd on ta erus, kuid erksa vaimuga mehena leidis endale uue huviala/tööpõllu. Tagajärjeks on tema 2008. a. valminud raamat „Simple Phonetic English Spelling“, Tate Publishing, 127 E. Trade Center Terrace, Mustang, Oklahoma 73064.
Laseme tal endal rääkida: „The writing of this book was motivated by empathy for everyone who is trying to learn the English language… and to do away with problems associated with… the spelling…“ Ja nii on tema poolt soovitatud uuenduste tuumaks: „Each letter shall represent only one spoken sound.“ Nagu näete, võttis autor endale raske ülesande – kuidas tuua mägi Muhamedi juurde, kui Muhamed ise mäe juurde minna ei taha. Autor on aga probleemile lähenenud süstemaatiliselt. Raamat pole seega mõeldud vaid mõnusaks lugemiseks; soovitatud parandused õigekirjas on loogiliselt põhjendatud ja nad lihtsustaksid inglise keelt tunduvalt.
Kiisk algab inglise tähestiku analüüsiga, leides, et 26-st tähest kümme – B, D, F, K, L, M, N, P, V ja Z – ei vaja muutmist, neid hääldatakse nagunii foneetiliselt. Ülejäänutel on aga mitu erinevat kõla: näiteks täht „a“ sõnades „ant“, „make“, „foam“ jt. Mis nüüd? Häälda alati nagu „art“ ja „car“! Aga kui on „ant“ või „lamp“? Lisa inglise tähestikule täht „ä“! Mida teha sõnaga „about”? Vii sisse teise uue tähena „ö“! Muidugi pole kõik nii lihtsalt lahendatav. On kerge normeerida, et „e“ olgu alati nagu „enter“, täht „t“ nagu „time“. Aga mida teha sõnadega „new“ ja „creation“?
Sellise põhjalikkusega analüüsib autor ka teisi tähti ja kõiki nende võimalikke kombinatsioone sõnades, andes loogilised soovitused, kuidas seisundit parandada. Lõpus on eraldi peatükid, kus on loetletud uue kirjutusviisi reeglid, on tehtud ettepanekud kuidas reforme läbi viia ja on julgustatud ühiskonda uusi reegleid adopteerima. Kerge nende uuenduste läbiviimine muidugi pole. Nõuab julgust teed sirgelt läbi tundmatu metsa rajada, siira-viira ümber metsa sõitmise asemel. Kiisk on siiski püüdnud oma tööd laiemalt tutvustada. Näiteks tuleb praegu Londonis toimuval Simplified Spelling Society koosolekul raamat arutusele. Autor on selle organisatsiooni liige ja on nende arvamusi Simpel-Fonetiku kohta küsinud.
Viimaks autori poolt antud näide uuest kirjaviisist:
Äs ju riid this, rimember thät ju niid tu pei ätenshön tu iitsh leter… It wount teik long to get jusd tu it.