Kaire Uusen Postimees
Üks Rootsi ajakirjanik ehmus meie maakohti külastades, kui kehvalt eestlased elavad. Taani ajakirjanik hingas aga Lätist Eestisse tulles kergendatult: seal olevat kõik veel märksa hullem.
Ehkki Eesti ja Läti on viimastel aastatel olnud justkui Euroopa tiigri võrdkujud, näidates imetlusväärset majanduskasvu ja arengut, ei kajastu see inimeste heaolus. Nii on statistika põhjal Eesti ja Läti inimeste elukvaliteet koos Slovakkiaga ELi viletsaim ja muutub ilmselt veel kehvemaks.
Järgmisel nädalal avalikkuse ette jõudev inimarengu aruanne tõdeb, et elukvaliteedi parandamiseks tuleks suurendada tööhõivevõimalusi, juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, tõsta ühiskonna turvalisuse taset, vähendada kuritegevust, pakkuda sotsiaalset kaitset, vähendada piirkondade mahajäämust jne.
Ometi läheb kriisi mattunud Eesti praegu vastassuunas – tööpuudus kasvab, ümberõppe võimalused on kehvad, kuritegevus kasvab, sotsiaalne kaitse väheneb, ääremaadel kaovad poed, postkontorid ja bussiliiklus.
Madal eluiga
Tartu Ülikooli sotsioloogia lektor Avo Trumm tõdes, et kui võrrelda Eesti mahajäämust teiste ELi riikidega, on peamisteks näitajateks meie madal keskmine eluiga, kõrge kuritegevus ja madalad sotsiaalkulud. «Indiviidi tasandil aga rahulolematus isikliku turvalisuse, tervise ja tööga,» nentis Trumm.
Kui individuaalse elukvaliteedi puhul võetakse lisaks arvesse sotsiaalsed suhted, enesehinnang ja aineline olukord, siis ühiskonna kvaliteedi hindamisel on aluseks töötuse määr, tervena elatud aastad, sotsiaalse kaitse protsent SKTst, haridus, turvalisus, solidaarsus ja institutsionaalne rahulolu.
Rahvastikuteadlane Kaljo Laas tõdes, et individuaalsel tasandil on oluline just tervis. «Meil puudub 40–60-aastastel võimalus ja tihti ka motivatsioon taastusraviks. Tööle minnakse enne täielikku paranemist,» märkis ta. Samuti pole kiita Eesti laste tervisekontroll, kuna koolides ei jätku arste.
Teine tähtis näitaja on haridus. «Ääremaadel elavatel ja alla vaesuspiiri jäävate perede lastel ei ole võimalust saada oma tegelikele võimetele vastavat haridust,» nentis Laas.
Olmemuredena võib Laasi sõnul tõsta esile seda, et perifeerias elavad eakad ei pääse poodi ega saa pangateenuste ligi, sest pidevalt suletakse bussiliine ning talvel on teed lahti ajamata.
Keskkonna tasandil mõjutab elukvaliteeti linnades haljasalade vähenemine. «Linnaruumi risustab ajuvaba ja populistlik reklaam. Populism täidab ka meediat. See on kaasa toonud ajupesu,» märkis Laas. Üldise hinnangu Eesti elukvaliteedile annab Laasi sõnul ka pidev väljarände ülekaal ning noorte soov välismaale elama asuda.
Vajame üldist muutust
Miks viimaste aastate hoogne majanduskasv pole enamiku inimeste elukvaliteeti positiivset muutust toonud, on Trummi sõnul raske vastata.
«Kui sotsiaalfondides rahamass pidevalt kasvas ja riigieelarve oli ülelaekumises, siis polnud hetkeolukorda arvestades sotsiaalsfääri lisainvesteeringuid justkui vaja,» nentis ta. «Karmima ja vähem rõõmsa tuleviku peale ei mõelnud keegi.»
Trummi sõnul on kõik eestlased kuulnud sõnavõtte teemal «enne peame raha koguma, siis hakkame seda ümber jagama», vms. «Madal turvalisus ja solidaarsus on üsna tüüpilised «õhukese riigi indikaatorid», mida võimendavad nii meile iseloomulik individualism (igaüks peab ise enda eest hoolitsema) kui ka materiaalne ja sotsiaalne ebavõrdsus,» selgitas Trumm.
Sotsiaalkulude osas tuleks tema arvates siiski silmas pidada, et vaatamata protsendi kahanemisele on tegelikud kulud pidevalt kasvanud, seda just SKT pideva kiire kasvu tõttu.
Millal võiks eestlaste elukvaliteet Euroopa edukamate riikide tasemele lähemale jõuda, ei ole Trummi sõnul võimalik öelda. «Elukvaliteet ei tulene ainult rahast ja majanduskasvust,» tõdes ta. «Vaja on muutust üldistes arusaamades ja eesmärkides. Kardetavasti järgmised valimised selliseid muutusi ei too.»
Eestlaste elukvaliteet saab uue hoobi PM
Arvamus
TRENDING
