Eesti Muinsuskaitse Seltsi
kaasmaalaste mälestuse jäädvustamise toimkonna esimees
Toropetsis eestlastest ümberasujate poolt 1877. aastal ehitatud unikaalne puukirik on hävimas. Hoonet kasutas kuni möödunud sügiseni lastespordikool. Veel septembris oli mahajäetud kirikuhoone heas korras ja kõik uksed-aknad korralikult suletud. Möödunud nädalal avanes aga Toropetsi külastanud eestlaste ees kohutav vaatepilt: aknaklaasid sisse pekstud, uksed lahti murtud, põrand üles kistud, hoone täidetud rämpsu ja ekskrementidega.
Suur Eesti ümberasujate keskus
Toropets on ligikaudu 14 000 elanikuga provintsilinn Venemaal, Eestist umbes 400 kilomeetri kaugusel Pihkva ja Tveri oblasti piirimail. See Kesk-Venemaa väikelinn oli sadakond aastat tagasi suur eestlastest ümberasujate keskus, kus paljud poesildidki olid kakskeelsed. Tolleaegsed Toropetsi linnavõimud pakkusid siia saabunud luterlastest eestlastele kasutamiseks ühte paljudest linna õigeusu kirikutest, kuid luterliku teenistuse läbiviimiseks peeti seda sobimatuks ja otsustati ehitada päris uus oma kirik. Linnavalitsus andis tasuta maatüki, koguduse liikmed annetasid kas rubla raha või tõid palgi ja 12 meetri laiune ning 27 meetri pikkune kirikuhoone valmiski 1877. aasta augustis. Toropetsi luterliku Peetri kiriku sisseõnnistamise tseremoonia viis läbi Pihkva luterliku kiriku pastor Hermann Bresinsky, kohale oli tulnud praktiliselt kogu ümbruskaudne eestlaskond. Kuigi Toropetsi Peetri kirikus käijatest oli suur enamus eestlasi, kuulus nende hulka ka lätlasi ja sakslasi. Jumalateenistuste ajal oli kirik alati rahvast täis ja kirikust kujunes ka eestluse vaimne keskus. Peterburi konsistooriumile saadeti palvekiri, et Toropetsi määrataks alaline pastor. Augustis 1889 tuli Johann Boas pidama proovijutlust ja ta kinnitati järgmise aasta jaanuaris Toropetsi Peetri koguduse õpetajaks. Pikka kasvu ja rahuliku loomuga poissmehest õpetaja oli rahvuselt rootslane ja tema eesti keele oskus oli esialgu üsnagi kasin, kuid peagi rääkis ta lisaks eesti keelele ka läti keelt, sest tahtis lätlastelegi emakeelseid jutlusi pidada. Rahva poolt lugupeetud pastor Boas tellis Saksamaalt 700 rubla maksma läinud oreli, mille saatel kirikulistel oli jumalateenistustel kergem kaasa laulda. Kiriku juures said leerilapsed õpetust aastas kahel korral: poisid sügisel ja tütarlapsed kevadel. Koguduse liikmete arv ulatus XIX – XX sajandi vahetusel üle kaheksa tuhande. Abikogudused tegutsesid Velikije Lukis, kus elas umbes poolteist tuhat eestlast, samuti Holmis ja Krasnopoljes, kus mõlemas kandis elas eestlasi paari tuhande ringis.
Ainulaadne kirik
Toropetsi kirik suleti nõukogude võimude poolt 1930. aastal. Viimase jumalateenistuse pidas abiõpetaja J. Oberschneider, kes põgenes pärast jutlust naisteriietes teda arreteerima tulnud NKVD meeste eest kiriku tagaukse kaudu. Eestlaste kirikul lõhuti torn maha ja siin hakkas tegutsema petrooliumi müümise punkt. Hoone siiski maha ei põlenud ja kui petrooleumi enam ei müüdud, siis avati siin lastespordikool. Tänu sellele oli hoone enam-vähem korras ja üldiselt hästi säilinud. Et Toropetsi luterliku Peetri kiriku puuhoone on küllaltki ainulaadne, siis leiti Eesti Muinsuskaitse Seltsis, et see tuleks mälestustahvliga tähistada. Kohalike võimudega alustati Eesti Moskva saatkonna kaasabil 2009. aastal läbirääkimisi ja saavutati kokkulepe mälestustahvli paigaldamiseks hoonele 2010 aasta juunis.
Kiriku viimased päevad
Mälestustahvli tegi skulptor Mati Karmin. Kavand oli Vene võimudega kooskõlastatud ja avamistseremoonia kavagi paika pandud. Kuid siis selgus ootamatu tagasilöök: kohalikud õigeusu vaimulikud olid luterlikule kirikule mälestustahvli paigaldamise vastu ja ähvardasid linnavalitsuse kirikuvande alla panna. Nad kartsid, et kõigepealt pannakse ülesse tahvel, siis taastatakse luterlik kirik ja hakatakse sinna õigeusklikke üle meelitama. Mälestustahvel ei olnud mõeldud tüli tekitamiseks Toropetsi elanike seas ja seepärast otsustati see ajutiselt, olude selginemiseni, paigaldada Sangaste kirikusse, sest sealtkandis pärines suur osa Toropetsi ümberasujatest. On vana tõde, et ajutised asjad kipuvad ikka alalisteks jääma. Kui kohe midagi ette ei võeta, siis on unikaalse Toropetsi eestlaste luterliku Peetri kirikuhoone päevad loetud ja tahvlit polegi seal enam kuhugi riputada.
Nõukogude võim ei saanud hakkama eestlaste „kirka“ (nii kutsuvad kõik linnaelanikud seda tänaseni) mahapõletamisega. Nüüd tundub, et Toropetsi võimud seda ainult ootavadki – pole „kirkat“, pole enam ka probleemi.
Peep Pillak
Eesti Muinsuskaitse Seltsi
kaasmaalaste mälestuse jäädvustamise toimkonna esimees
