Eestlaste alistamine 13. sajandi alguses, mida Eestis tuntakse nimetuse all Muistne vabadusvõitlus (nimetuse problemaatikast vaata altpoolt), oli osa suuremast kampaaniast Läänemere idakalda rahvaste vastu, kes olid viimased ristimata paganad terves Euroopas. Osaliselt paavstikuuria, ent eriti kohalike Põhja-Saksa piiskopide toel võeti ette suurejooneline ristisõda ning sajakonna aasta jooksul (12. sajandi lõpust 13. sajandi lõpuni) alistati ja ristitigi kõik Läänemere idakalda rahvad, välja arvatud leedulased. Kokku on seda ettevõtmist hakatud kutsuma Liivimaa ristisõjaks. Eestlastega seotud sündmuste põhiliseks ajalooallikaks on kaasaegse saksa preestri (Läti) Henriku kirjutatud Liivimaa kroonika. Selle kohaselt kestsid ägedad võitlused eestlaste ja ristisõdijate vahel kakskümmend aastat ja seegi ei taganud eestlaste lõplikku alistumist. Eriti saarlased püüdsid mitmel korral võõrvõimust vabaneda. Eestimaa alistamise viimaseks lõppakordiks on loetud alles Jüriöö ülestõusu 14. sajandi keskpaigas....
