Eestlaste päev Geislingenis
1. juunil kogunes ligikaudu 70 eestlast üle Saksamaa Geislingeni, et tähistada seal eestlaste päeva. Kohale oli tulnud umbes 70 eestlast Saksamaa eri paikadest, sealhulgas ise Geislingenis elanud või seal elanute järeltulijad. Külastusega Geislingeni tähistati ühtlasi käesoleva aasta septembris 75 aastat tagasi asetleidnud massilist eestlaste põgenemisest Läände naasva Nõukogude terrori eest.
Üritus toimus koostöös Geislingeni linnavalitsusega. Eestlaste päev algas avakõnedega Geislingeni linna esindajalt hr Dehmerilt, EV suursaadikult Mart Laanemäelt ja EÜSLi esimehelt Maie Kisis-Vainumäelt. Pastor Merike Schümers-Paas pidas Geislingeni Stadtkirches saksa- ja eestikeelse jumalateenistuse, mis puudutas meid kõiki, kes me elame kodumaast eemal.
Pärast avakõnesid sai sõna raamatu “Aus dem Baltikum ins Schwabenland” autor hr Bernhard Stille, kes rääkis meile lühidalt Eesti põgenikest Geislingenis 1945–1950. Sellele järgnes bussiekskursioon eestlaste jaoks ajaloolistesse paikadesse.
Pärastlõunal sai kinos Gloria näha režissöör Helga Meritsa suurepärast 60minutilist filmi “Coming Home Soon” ehk “Tuleme varsti koju” (2019) intervjuude, vanade dokumentaalkaadrite ning fotodega eestlaste laagrist Geislingenis.
Aga sellega ei olnud veel eestlaste päev lõppenud. Õhtul toimus Geislingenis eestlaste “Stammtisch” , mida organiseerib kord kvartalis Geislingenis üles kasvanud eestlaste järeltulija Elke Müller. “Stammtischil” oli meid lõpuks 30 inimese ringis ning ei puudunud ka muusika. Kohale oli tulnud Kukerpillide muusik Arne Haasma, kelle akordeoni saatel sai ka vanu häid eesti laule laulda.
Tänan väga hea koostöö eest Geislingen linna arhivaari Hartmut Gruberit, kellega koostöö väga hästi sujus, ning muidugi ka Eesti Vabariigi suursaadikut Mart Laanemäed ning kultuuriatašeed Merit Koplit, kelle toetus ja huvi sündmuse vastu oli mulle väga tähtis. Aga muidugi ka EÜSLi juhatuse liikmeid Maiet ja Meelit julgustava toetuse eest.
Natukene selle ürituse sündimise loost. 2017 aasta sügisel tuli meil Meeli Baggeriga jutuks, et peaks ikka kunagi korraldama Saksamaa eestlastele ekskursiooni Geislingeni. 2018. aasta sügisel kohtasin Annabergis Elke Müllerit, kes oli kohe ideest vaimustuses. Enne seda kuulsin Merit Koplilt, et Geislingeist on äsja valminud dokfilm.
Alguses võtsin ühendust giidiga, kes on Ameerika eestlastele Geislingenis ekskursioone korraldanud. Tema soovitas mul kindlasti ühendust võtta arhivaari Hartmut Gruberiga. Härra Gruber oli tõesti hea leid, sest ta avas meile uksed kontaktiks linnavalitsuse ja hr Stillega. Münchenis on mul ka üks suurepärane kontakt Silja Rosenthal, kes on koos oma ema ja õega üles kasvanud Geislingeni DP- laagris ja kes rääkis mulle Saksamaale jäänud Geislingen laste saatusest. Veebruaris toimus ühine ümarlaud Geislingenis, kus kohtusin ka linna esindajate ning hr Stillega. Kokku sai pandud ühine projekt. Minu ülesandeks sai osavõtjatepoolne organisatsioon. Mul on hea meel, et eestlaste huvi sündmuse vastu oli suur ning 1. juunist sai meeldejääv eestlaste päev Geislingenis.
Suursaadik Mart Laanemäe avakõne Stadtkirche´s
Karin Ladva-Zoller
Geislingeni jäänute elu polnud meelakkumine
Oma muljetest Geislingenist käigust meenutab osaleja, kellele sündmus sügava mulje jättis.
Ligi 75 aastat tagasi saabus idüllilisse Geislingeni väikelinna Lõuna-Saksamaal ligi 5000 põgenikku Eestist, kes jäid sinna DP (displaced person)-laagrisse viieks aastaks, kuni nad peamiselt Kanadasse, USAsse ja Austraaliasse või siis järgmisesse laagrisse Saksamaal edasi rändasid.
Geislingi eestlastest raamatu kirjutanud Bernhard Stille rääkis Geislingenis toimunud eestlaste päeval, et sakslased pidasid eestlasi põrgulisteks, kes pidutsesid ööd ja päevad. Üks kirikutegelane kurtis, et hotellis Sonne, kus eestlased elasid, käis lakkamatu pidu, isegi suurel reedel mürgeldasid eestlased hommikuni. Üks Eesti neiu olla end akna all alasti pesnud, mis jumalasulast väga häiris.
Lapsena Geislingenis elanud eestlased mäletavad elu laagris paradiisina – Eesti lapsi oli palju, ümberringi mäed ja orud, kogu aeg olla päike paistnud.
Elust Geislingenis läbi seal elanud laste silmade räägib ka Helga Meritsa film “Coming home soon”, mida näidati pärastlõunal kinos Gloria. Vanemate elu nii lilleline siiski polnud, sest kuklas oli hirm tagasisaatmise ees, paljudel puhkudel oli osa perest tapetud, Siberisse saadetud või Eestisse maha jäänud. Elati küll ilusates majades, aga ühepereelamus tuli koos elada kümnel perel.
Eestlased jõudsid selle viie aastaga üllatavalt palju korda saata, väidetavalt pole ei enne ega pärast Eesti aega kultuurielu Geislingenis sel moel lokanud – eestlastel olid koor ja orkester, oma teater, jalgpallimeeskond (Ameerika tsooni meister), ilmus lausa kolm ajalehte. Mõistagi rajasid eestlased ka sauna, mida kohalikudki hindama õppisid. Loodi Eesti gümnaasium, algkool, tööstuskool. Tänu sellele säilis neil lastel eesti keele oskus.
Isegi oma kirjamargid olid eestlastel, neid kasutati teises Geislingeni otsas elavatele kaasmaalastele kirja saatmiseks. Kahasse kohaliku luterliku kogukonnaga kasutati Stadtkirchet ja peeti jumalateenistusi.
Kuulsin raamatu jagu meenutusi, üks dramaatilisem kui teine. Igatahes ei olnud Saksamaale jäänute elu meelakkumine – ei võetud neid pikalt omaks, koolis narriti “Heimatlose Unterhose” (kodumaata trussik). Paljud said hakkama, osa siiski mitte.
Geislingeni linn tahtis, et 1950. aastaks iga viimane kui eestlane linnast lahkuks, lõpuks lepiti paarisaja eestlase jäämisega.
Praegu elab Geislingenis kümmekond eestlast, kes kord kvartalis ka kokku saavad.
Pildiallkirjad:
Geislingeni surnuaial on mälestuskivi, mis püstitati 24. veebruaril 1949. Marmorisse on raiutud 154 Geislingenis surnud eestlase nimed ja sõnad: “Mäleta võõra vägivalla eest põgenenud ja kaugel kodumaast manalasse varisenud eestlasi!”
Fotod: Merit Kopli. Toimetas Meeli Bagger.
