Meie mäludes on eredaid pilte ammumöödunud aegadest. Üks minu eredaid mälestusi pärineb ajast, mil olin vast 4-5-aastane. Mu ema töötas siis Tartus Riiamäe toidupoes müüjana. Aga mitte lihtsalt müüjana, vaid kommiosakonna müüjana! See oli aeg, mil nõukogude poed polnudki ainult tühja täis - vähemasti mitte kommiosakond ja vähemalt mitte SEE kommiosakond. Mäletan siiani imeväärset tunnet: seisan leti taga, paremat kätt kõrgumas sahtlite rivid, täis värvilistes paberites kompvekke, vasakul klaasvitriin kausside ja vaagnatega, millele kaunilt torni laotud peenemad kommituutud – „Trühvel“, „Kannel“ ja küllap vist ikka ka „Punane Moskva“... Need magusalt lõhnavad ja värvilistes paberites kommiread tundusid lõpututena. Veel mäletan rahulolevat mõtet: „Minu emme töötab siin...“ Selle mõtte tagamõtteks oli mõistagi: „Ja mina võin seda kõike süüa, nii palju kui kulub.“ Nii see muidugi polnud ja küllap see mulle ka kähku selgeks tehti, aga taevalikku tunnet, nagu maailm ainult kommidest koosnekski ja mina olen selle täieõiguslik osaline, mäletan siiani. Võimalik, et see on mu esimene poemälestus üldse.

Mida mäletad oma poeskäikudest sina, lehelugeja? Eestlust ei säilitatud võõrsil ju mitte ainult Eesti vabaduse eest võideldes, lauldes ja tantsides, eesti raamatuid lugedes ja lastele emakeelt õpetades. Eesti asja aeti ka hapukapsaid ja verivorste süües, kringleid ja pirukaid küpsetades - ehk siis oma harjumuspäraseid rahvuslikke toidu- ja tarbimistavasid järgides. Kust eestlane eluks vajaliku kraami soetas? Kust sai musta leiva ja hapukapsa? Kust ostis eesti käsitööd ja kinke? Kus raamis pildid, parandas autot ja saapaid? Kus tegi soengut ja lasi õmmelda rõivad?

Koguteose „Eestlased Kanadas“ I osa andmetel polnud ärimehe amet eestlaste seas ülearu populaarne: 1965. a arvati neid olevat olnud 2,5% siinsest eestlaskonnast. Käsitöölisi oli mõnevõrra rohkem - 10,6%. Samal ajal oli näiteks ametnikke 26,6% ja töölisi 20,3%. Ometi olid nii poepidajad kui käsitöölised tähtsad tegelased eestlase igapäevaelus.

Kanadas on oldud agarad koguma põgenikuteekonda dokumenteerivaid materjale ja lugusid, ka seltside ja organisatsioonide arhiive. Argielu jäädvustusi on arhiividesse jõudnud üsna juhuslikult. Tartu Insituudi Arhiivist leidsime vaid peotäie fotosid endisaegsetest eesti kauplustest. Pilte tehti enamasti ikka elu tähtsatest hetkedest ja poeskäik vaevalt nende hulka kuulus. Ka mainitud teoses „Eestlased Kanadas“ kurdetakse, et andmeid eestlaste tööstus-kaubandusettevõtete kohta oli raske kätte saada. Vahest pole siiski veel hilja? Äkki keegi ikkagi võttis fotosid ka neist kauplustest, kus pere sisseoste tegi? Või tegid seda poeomanikud ise või nende sugulased? Või need, kes ärides ametis olid?

VEMUl ehk Väliseesti Muuseumil on kavas koostada 2011. a sügisel Tartu College’is näitus eestlaste poodidest ja äridest Torontos. Oleme tänulikud igasuguse informatsiooni eest. Kus need poed ja ärid asusid? Millal tegutsesid? Miks lõpetasid? Mis seal kohas praegu asub? Kes võiks rääkida nende ettevõtete tegevusest? Teretulnud on foto- ja filmimaterjalid, dokumendid, kirjavahetused, reklaambukletid jm trükised. Vajadusel on võimalik teha fotodest kohapeal digikoopiaid ja originaalid omanikule tagastada. Vahest leidub ka esemeid, mis muuseumis jäädvustamist vääriksid. Oodatud on nii äriomanike, töötajate kui ostjate-klientide suulised ja kirjalikud meenutused.

EERKi koostatud näitus „Põgenemise teelt“ oli tubli ettevõtmine ja tõi avalikkuse ette küllusliku valiku huvitavate lugudega perekonnareliikviaid – esemeid, mida põgenemisteekonnal kalliks peetud ja põlvest põlve pärandatud. See on kõik väga oluline materjal tulevase VEMU jaoks. On aga väga oluline dokumenteerida ka erinevaid eestlaste tegevusalasid Kanadas. Ideid tulevasteks VEMU näitusteks on küllaga, sest eestlaste tegevus siin maal on olnud elav ja mitmekesine. Seekord piiluge oma kappidesse, sahtlitesse ja mälusoppidesse aga just eestlaste poode ja ärisid silmas pidades. Oodatud on ka andmed praegu tegutsevate eesti ettevõtete kohta. Lisaks igat sorti kauplustele huvitavad meid juuksurite, rätsepate, köösnerite, kingseppade jt meistrimeeste- ja –naiste väikettevõtted. Raha, kinnisvara, ehituse, transpordi jmt tegelejad selle näituse sisse paraku ei mahu, aga kui kellelgi on pakkuda informatsiooni või materjale nende teemade kohta, siis võtame tänulikult vastu sellegi.

Kontakt: Piret Noorhani, piret@tartucollege.ca, t. 416 925 9405.

Ajalugu

TRENDING