Eestlaste suurpõgenemise 75. aastapäeva tähistamine paguluslauludega Eesti Elu (3)
Eestlased Kanadas | 07 Sep 2019 | Andres RaudseppEesti Elu
Andres Raudsepp, sündmuse juhendaja
Kui mõtleme eestlaste suurpõgenemisele kodumaalt 1944. aastal, tekib kaks küsimust seoses selle tähistamisega: milline oleks selleks sobivaim kuupäev, kuna põgenemised ju kestsid oktoobrikuuni ning millisel moel tähistada tegevust, millega olid tihedalt seotud ellujäämise küsimused ja mis oli põimitud nii mitme traagilise juhtumiga?
Nagu Eesti Elus välja kuulutatud, toimub pühapäeval, 22. septembril Tartu College'is suurpõgenemise tähistamine muusikas ja sõnas. Sel korral näituse ja kõnede asemel. Näituse kokkupanemine on tohutu töö, kõnede sisu ja teemad on juba mitu korda kirja pandud. Jääb küsimus kõige sobivama kuupäeva valiku kohta.
Meie pealinna vallutamine vaenlase poolt leidis aset 22. septembril.
Meie perekonna põgenemine Nõmmelt algas samal kuupäeval.
Need kaks sündmust lähevad kokku tähistamiseks valitud päevaga, mis on samuti 22. september. Nii et hetkeks on esimesele küsimusele siinsamas ka vastus leitud.
Laulud, mille tekstid ja peamiselt ka viisid on loodud pagulaste poolt, iseloomustavad põgenemist ja sellele kaasnevaid meeleolusid.
Ühislaulude juures võiksime laulude valiku juures olla veidi leebemad.
On ju oma mehe poolt kirja pandud ,,Tallinna teel“ varem viisistatud selle maa - Kanada - populaarse laulja poolt. Nüüd on see kujunenud eesti lauluks.
Solistideks on palutud bariton Avo Kittask ja sopran Liina Purje-Lepik. Avo kui endine Kanada ooperikompanii solist soleerib edasi ja hetkel juhatab Toronto Eesti Meeskoori. Liina, kes aastaid tagasi õppis New Yorgis ja Banffis, on aastaid esinenud üksi ja oma tütardega eesti kogukondliku publiku ees. Samas on tema olnud ka lauluõpetaja, kaasa arvatud meie koolilastele.
Laule esitavad ka Raudsepa perekonna liikmed, keda on varem laval nähtud-kuuldud ja kes tulevad eeskava juhendaja kõrvale laulma. Järvi Linda on peatselt puhkusel, olles muidu seotud lepinguga, mille alusel ta esineb elukutselisena veel poolteist aastat populaarses Broadway muusikalis, mis leiab aset Aasia pealinnades.
Lauri Kalle, kes 10aastasena soleeris nii isaga laval kui Toronto Eesti Meeskooriga, on pärast 20 aastat uuesti hakanud laulma.
Teame, et suurpõgenemine toimus neljas suunas: Eesti rannapunktidelt otse Rootsi, sõjaväelaevadel Saksamaale, umbes kolme tuhande inimese näol Soome kaudu ja peamiselt sõjas võidelnud meeste liikumine üle maa ja mere ja alguses läbi Kuramaa.
Ühte neist põgenemistest kodumaalt iseloomustab eeskavas hiljuti Eestis üllitet raamat, mis tegelikult on eestikeelne tõlge paar aastat varem ilmunud köitest ,,The Last Train from Estonia“. Peamiselt saadaval Rahva Raamatus ja Apollos tellimise kaudu, on õhtu juhendajal mõned eksemplarid, alguses mõeldud kingitustena, edasimüügiks olemas.
Intervjuu kujul kuuleme raamatust, autorist ja isiklikult põnevast põgenemisest, mida raamat detailselt kirjeldab. Juhuslikult oli eeskava juhendaja 7aastane, kui tema ise osales otseselt raamatus kirjeldet sündmusis.
Raamatu eestikeelse tõlke tutvustamine on selle tegelik esitlus P-Ameerikas, kuna ingliskeelne originaal on vähemalt kolmel korral positiivselt avaldatud ,,Eesti Elu“ veergudel.
Heliloojad, kelle loomingut sel õhtupoolikul kuuleme, on laule loonud peamiselt paguluses: Jüri Mandre, Leo Virkhaus, Salme Purre, Roman Toi ja René Ufer. Lisaks kuuleme viise, mida on loonud Ilmar Mikiver, Eino Ilmari, Olaf ja Peeter Kopvillem. Kostab ka kodumaal tehtud Priit Ardna lugu ja 1946. a paguluses loodud viis iseseisvas Eestis tuntud helilooja Paul Tammeveski poolt.
Tulijail on palutud ühislaulmiseks kaasa tuua lauluhääl. Pärast sündmust toimub seltskondlik koosviibimine, pakutakse kringlit ja kohvi. Sissepääsuks vabatahtlik annetus.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
1944. aasta 21. septembril püüdis Tiefi valitsus organiseerida rahvuslikke kaitsejõude. Kuid kontakt nii rindeväeosade ja soomepoistega kui ka admiral Pitka "Stossgruppega" oli lootusetult katkenud. “Haukka–Tümmler” luuregrupi raadiosaatja abil edastati Uluotsa käskkirjad, valitsusdeklaratsioon ja valitsuse korraldused vaid Rootsi välisdelegatsioonile.
Kogu Tiefi valitsus ja selle juurde kuuluvad isikud – umbes saja inimese ringis – taganes läände ja jõudis Matsalu lahe kaldale. Nende hulgas olid ka endised "ernalased " Talgre ja Toom. Neil oli raadioühendus “Abwehrile” kuulunud raadiosaatja abil Rootsiga, kust teatati, et saadetakse välja kaater. Kuid see pidi tulema nagu varemgi kaugematele Moonsundi saartele, kuhu tuli minna kohalike sõiduvahenditega.
Neil päevil kihas kogu läänerannik põgenikest. Kakeldi paadikohtade pärast ja võimaluse eest pääseda üle mere maksti muinasjutulisi summasid. Rahvuskomitee vana abimees, toosama Tauksi saare kalur lubas kogu Tiefi valitsuse kohale toimetada niipea kui kaater on saabunud.
Ta käis saarel mitu korda, kuid teatas, et kaatrit ei ole tulnud. Nii kestis see seni, kuni Nõukogude tankid kohale vurasid ja kõik laiali jooksid, kes kuhu suutis. Ainult neil, kes olid juba varem omal jõul otsustanud põgeneda, õnnestus ära sõita, suurem osa jäi maha.
Nagu hiljem selgus, oli kaater käinud Rootsist koguni kolm korda, kuid kalur vedas oma paadiga kohale oma häid tuttavaid, öeldes kaptenile, et neid tegelasi, kelle järele paat oli saadetud, ei ole. Kapten, kes ei tahtnud tühjalt tagasi sõita, võttis kaluri toodud inimesed peale.
Pärast ebaõnnestunud katset Rootsi põgeneda jooksid Tiefi valitsuskabineti liikmed laiali ja igaüks varjas ennast, kus sai. Mõned neist arreteeriti üsna pea. Vaid informeeritum Uluots siiski jõudis õigele saarele ja pääses sealt edasi Rootsi.
Soome sõdis siis juba NLiidu ja Inglismaa liitlasena.
http://en.wikipedia.org/wiki/M...
Kogu Tiefi valitsus ja selle juurde kuuluvad isikud – umbes saja inimese ringis – taganes läände ja jõudis Matsalu lahe kaldale. Nende hulgas olid ka endised "ernalased " Talgre ja Toom. Neil oli raadioühendus “Abwehrile” kuulunud raadiosaatja abil Rootsiga, kust teatati, et saadetakse välja kaater. Kuid see pidi tulema nagu varemgi kaugematele Moonsundi saartele, kuhu tuli minna kohalike sõiduvahenditega.
Neil päevil kihas kogu läänerannik põgenikest. Kakeldi paadikohtade pärast ja võimaluse eest pääseda üle mere maksti muinasjutulisi summasid. Rahvuskomitee vana abimees, toosama Tauksi saare kalur lubas kogu Tiefi valitsuse kohale toimetada niipea kui kaater on saabunud.
Ta käis saarel mitu korda, kuid teatas, et kaatrit ei ole tulnud. Nii kestis see seni, kuni Nõukogude tankid kohale vurasid ja kõik laiali jooksid, kes kuhu suutis. Ainult neil, kes olid juba varem omal jõul otsustanud põgeneda, õnnestus ära sõita, suurem osa jäi maha.
Nagu hiljem selgus, oli kaater käinud Rootsist koguni kolm korda, kuid kalur vedas oma paadiga kohale oma häid tuttavaid, öeldes kaptenile, et neid tegelasi, kelle järele paat oli saadetud, ei ole. Kapten, kes ei tahtnud tühjalt tagasi sõita, võttis kaluri toodud inimesed peale.
Pärast ebaõnnestunud katset Rootsi põgeneda jooksid Tiefi valitsuskabineti liikmed laiali ja igaüks varjas ennast, kus sai. Mõned neist arreteeriti üsna pea. Vaid informeeritum Uluots siiski jõudis õigele saarele ja pääses sealt edasi Rootsi.
Soome sõdis siis juba NLiidu ja Inglismaa liitlasena.
http://en.wikipedia.org/wiki/M...
Tänan selle kommentaari eest. Minu jaoks mõningaid uusi fakte.
Paljud eestlased (kadakasakslased) lahkusid koos baltisakslastega juba aastatel 1939 – 40.
Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohukülast ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
(Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.)
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
Otsest kampaaniat põgenemiseks ei saanud teha ei Eesti Omavalitsus ega ka Saksa võimud, sest seda oleks "Julgeolekupolitsei ja SD" allasutus "Gestapo" saanud tõlgendada paanika tekitamisena jne.
Seega, kes vihjetest aru sai, see lahkus, kel nupp vähem nokkis, see trügis laevadele alles septembri keskel või jäi hoopis maha.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks aga raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud, sest see oleks olnud liitlaste vaheliste lepingute rikkumine.
Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohukülast ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
(Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.)
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
Otsest kampaaniat põgenemiseks ei saanud teha ei Eesti Omavalitsus ega ka Saksa võimud, sest seda oleks "Julgeolekupolitsei ja SD" allasutus "Gestapo" saanud tõlgendada paanika tekitamisena jne.
Seega, kes vihjetest aru sai, see lahkus, kel nupp vähem nokkis, see trügis laevadele alles septembri keskel või jäi hoopis maha.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks aga raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud, sest see oleks olnud liitlaste vaheliste lepingute rikkumine.
Eestlased Kanadas
TRENDING
