Talvine Kotkajärve kasutus oli seotud seiklustega. Kui tänapäeval veab varustuse laagrisse mootorsaan, siis algaastatel viis iga poiss oma varustuse sinna seljakotis. Juhtidele ja vanemskautidele jäi „võimalus“ toidu ja ühisvarustuse kohaleviimiseks seljakottides — lisaks oma varustusele. Tihti olid need kahekilomeetrised varustusretked päeva töö.
Nendel aastatel oli Kanadas suusavarustust saada peamiselt mäesuusatajatele. Siin tuli appi eestlaste murdmaasuusatamise tava — tänu Lembit Joselinile, kes tõi Torontosse murdmaasuuski ja varustust. Kuna skautlus on aastaringne tegevus, otsustas Eesti Skautide Malev Kanadas 1958.a. rakendada aktsiooni KÕIK SKAUDID SUUSKADELE!
Hea suusavarustus tiivustas murdmaasõite ja võistlusi Kotkajärvel. Nskm. Jaan Roosi juhendamisel õpetati skautidele murdmaasõiduoskusi ning ehitati Kotkajärvele mitmed võistlusrajad, milliseid veel tänapäevalgi kasutatakse. Nüüd viiakse laagrivarustus ja toit mootorsaanide abil kohale, kuid talilaagritest osavõtjatele on jätkuvalt paarikilomeetrine suusarada Kotkajärvele.
Üldine suusatamishuvi kaldus ka eestlaste ühiskonda, kus Kalevi spordiklubi juurde moodustati skm. Helmut Jaaguste eestvedamisel ESTONIAN SKI CLUB KALEV ning teine eestlaste suusaklubi ESTONIAN SKI CLUB. Tollal hakkas ka Kanada ühiskond tundma huvi murdmaasuusatamise vastu ning tänu hr. Lembit Joselini algatusele rajati Muskokasse 1969.a. esimene murdmaasuusarada. Sellel rajal toimusid esimesed murdmaasuusatamise võistlused Kanadas. Kuid mitte ainult algataja ei olnud eestlane, vaid esimesel võistlusel osalejatest oli eestlasi üks kolmandik.
Rajal korraldati sõite kahele pikkusele — täisrajasõit ning 10 km lühirada. Juba algusest sai MUSKOKA LOPPET populaarseks ning osavõtt ületas peatselt 1000 suusatajat. Aastal 1977 kinnitati, et Muskoka Loppet oli Kanada suurima osavõtuga rajasõit. Võisteldi meistriklassis, täisrajasõidud toimusid erinevates vanuseklassides ning omavahel veel eristades meeste ja naiste sõite. Rada algas Port Sydney’ist ning lõppes Huntsville’is Holiday Inn hotellis. Muskoka rajal oli oma rajamärk ning need, kes läbisid raja 10 korda, said kuldmärgi.
Alguses oli täisraja pikkuseks 30 kilomeetrit, milline hiljem kasvas 35 km peale. Kuigi tänapäevaste pikamaa-suusaradadega võrreldes oli Muskoka Loppeti raja pikkus suhteliselt mõõdukas, oli rada mägine ning metsavahelised osad küllaltki rasked ja vaevalised. Huvitav on võrrelda läbisõiduaegu Rootsi Vasaloppetiga. Vasaloppeti parimad ajad 90 km pikkusel rajal on 4 tunni piires, aga Muskoka Loppeti 30 km ajaks oli natuke alla kahe tunni — ehk pea poole võrra rohkem. Need on meistriklassi paremiku saavutused.
Muskoka Loppet oli Kanadas tunnustatud kui üks murdmaameistrivõistluste põhiosa, seal osales ka Kanada paremik, kaasa arvatud eestlased Robert ja Martin Vellend. 1980.a. saavutas Robert Vellend võistlusel kolmanda koha ajaga 1.55.09.
Kuigi alguses oli eestlaste protsent osavõtjate seas suur, siis aastate jooksul see vähenes, samas kui huvi murdmaasuusatamise suhtes Kanadas kasvas. Siiski meenuvad rajalt kaassõitjad Jaan Roos, Helmut Jaaguste, Valden Sadul, Lembit Joselin, Endla Kannel, Rein Lainevool, Harri Kivilo, Margus Tae ning Lembit Kõva.
Kahjuks on eestlaste poolt algatatud ja juhitud Muskoka Loppet, mis meelitas tuhandeid suusatama, oma tegevuse lõpetanud. Kuid samas on Kotkajärve suusarajad jätkuvalt kasutuses, tänu meie skaut- ja gaidjuhtide tegevusele. Igal talvel toimuvad Kotkajärvel rajavõistlused, ning need tuletavad elavalt meelde 50 aastat tagasi ettevõetud sihti — KÕIK SKAUDID SUUSKADELE!
Muskoka Loppeti kavandajad maastikul Port Sydney lähedal aastal 1969.
Paremalt teine Lembit Joselin.
Paremalt teine Lembit Joselin.
