Harri Kivilo
Enamus eestlasi ja Nõukogude Liidu venekeelseid kodanikke (edaspidi üldistavalt venelased), kellele Eesti Vabariik andis, ilma eestlastelt heakskiitu küsimata ja saamata, alalise elamisloa, on 25 aastat elanud Eesti Vabariigis, arvatavasti uskudes, et eestlased on tahtnud alati venelastega koos elada ja on elanudki. Nii on arvanud haritlased ja keelteoskajad, kuid ka need, kes maailmas juhtunu vastu ei ole huvi tundnud või pole osanud juhtunut hinnata. Aastal 1939 teadsid nii Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi nimel toimijad, et mõlemad on suveräänsed riigid, mida eraldab Tartu rahulepingus väga üksikasjaliselt määratud riigipiir ning et Venemaa on selles lepingus loobunud igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis Venemaal kunagi on olnud eestlaste ja nende maa suhtes.
Toona olid eestlased uhked ja õnnelikud, et olid saanud elada Eesti Vabariigis. Selle olemise lõpetas väga räigelt Nõukogude Liit Eesti okupeerimisega juunis 1940 ning Eesti muutmise Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nime kandvaks Nõukogude Liidu osaks. Ligi pool sajandit kestnud okupatsiooni ajal Nõukogude Liit hukkas väga suurel hulgal süütuid eestlasi, küüditas mitukümmend tuhat eestlast Venemaa ülimalt ebainimlikesse orjalaagritesse, hävitas täielikult Eesti olemise eeskujulik põllumajanduslik riik ning saatis üle 400 000 Nõukogude Liidu kodaniku genotsiidi teostamiseks Eestisse elama.
Kuni augustini 1991 jäi Eesti Vabariik püsima de jure staatuses. Siis õnnestus eestlastel maailmale teatada, et Eesti Vabariigi iseseisvus on taastatud. Mida mõtlesid siis venekeelsed Nõukogude Liidu kodanikud, kelle arv ENSV elanikest oli selleks ajaks kasvanud peaaegu 40-le protsendile? Tuntud vene haritlane Oleg Pissarenko meenutab augustis 1991 kuuldud venelasest isa oma pojale rääkimas: „Vaata, poeg, nüüd on asjad läinud nii, et hakkame elama Eesti Vabariigis.”(Postimees 12.05.17). Ilmselt oli toona Eestis palju venelasi, kes tolle isaga samamoodi mõtlesid, kuid veelgi rohkem oli arvatavasti neid, kes ekslikult arvasid ja ikka veel arvavad, et okupeeritud riigis pikka aega elamine õigustab kõiki genotsiidi teostajaid olla üks Eesti Vabariigi põhirahvus.
Eesti iseseisvuse taastajad olid kas liiga arad või ülikuulekalt tahtsid täita lääneriikides olevate sõprade soovitusi ega julgenud iseseisvuse taastamise deklaratsioonis kinnitada, et nüüd hakkame elama Eesti Vabariigis, nagu elati okupatsioonieelsel ajal. Kõik iseseisvuse taastajate ametijärglased, kes on üle 25 aasta kestnud perioodil saanud võimul olla ning need, kes on neid võimule valinud, pole ilmselt justkui tahtnud Eesti Vabariiki eestlaste omandiks pidada. Osa sellepärast, et see võib oluliselt vähendada nende isikliku karjääri võimalusi Euroopa Liidu monstrumbürokraatia ametnikuna. Osa, ilmselt koos kõige kõrgemal tasandil olijatega, on vist kõike Eestiga juhtunut alates septembrist 1939 pidanud ajalooliseks paratamatuseks ning tulevikule keskendumist takistavaks. Välistatud pole ei kosmopoliitsed või teised ideoloogilised veendumused ega isiklik kasu. Päris tõenäoselt võib arvata, et meie kõige kõrgema tasandi esindajad ei usu ega pole uskunud, et Eesti sõprade ja Euroopa Liidu juhtkonna hulgas võiks olla kommunistliku ideoloogia õigustajaid ja/või Venemaa huvides toimijaid.
Okupatsioonieelse Eesti Vabariigi ainult osalist taastamist on õigustatud sellega, et: Venemaa ei hakkaks iialgi heastama kahjusid, mida Nõukogude Liit tekitas eestlastele ja nende maale, Tartu rahulepingus määratu kõige tähtsama sätte täitmata jätmise, okupatsiooni ja genotsiidiga; Venemaa ei paneks Eesti-Vene riigipiiri tähiseid tagasi okupatsioonieelsetesse paikadesse; lääneriikide kõrgemad esindajad on pidanud Eestile kasulikuks kõik siia elama saadetud Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järglased kiiresti „uuteks eestlasteks” sulandada. Mõistmata, et inimesed muudavad oma rahvuslikku kuuluvust vaid siis, kui nad seda ise soovivad, mitte nii nagu integratsiooniprogrammid määravad. Ja nii ongi erakondade ees- ja tagatubades otsustatud: jätame okupatsioonieelse Eesti Vabariigi taastamata ning reformeerime Nõukogude Liidu poolt vägivaldselt loodud, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nime kandva Nõukogude Liidu haldusühiku, turumajanduslikuks ja kaherahvuseliseks riigiks.
Ent ometi on veel rahva ja ka võimul olnute ja olijate hulgas neid, kelle vanemad on neile rääkinud okupatsioonieelsest ajast nii, nagu rahvas toda aega oli hinnanud ning sellest, et rohkem kui 60 000 eesti meest võitlesid aastal 1944 kangelaslikult takistamaks Nõukogude Liidu vägedel Eesti vallutada, enne kui Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa väed eestlastele appi saabuvad. Riigivõim ja peavoolu meedia on okupatsioonieelse Eesti osalisel taastamisel innukalt halvustanud peaaegu kõike, mida sakslaste ja venelaste ikkest vabastatud rahvas oli teinud oma riigi majanduse ja kultuuri arendamisel silmapaistvalt edukaks Euroopa riigiks. Täiesti olematuks on vaikitud eesti meeste võitlused Eesti vabaduse nimel ning okupatsiooniaastate passiivne vastupanu venestamisele ja metsavendade lahingud Nõukogude Liidu sisekaitse vägedega. Kuna rahvusliku iseteadvuse arendamise asemel on keskendutud „kodakondsus patriotismi” tähtsaks pidamisele, siis on olematuks vaikitud ka okupatsiooniaegsed koolinoorte venestamise vastased tegevused.
Okupatsioonieelses Eestis elas sakslasi, venelasi, juute ja rannarootslasi. Kõik võisid oma emakeelt ja kultuuri viljeleda ja keegi neist ei saanud kurta, et neid oleks diskrimineeritud nende rahvuse tõttu. Siis ei pidanud riigivõim vajalikuks rahvastikuministri olemasolu ega kulukaid lõimimiskavasid ja nende rakendamisi; ei venekeelset rahvusringhäälingu osakonda; ei elanike eestimaalasteks pidamist ega nende liigitamist eesti kodukeelega eestlasteks ja vene kodukeelega eestlasteks (küsimata venelastelt, kas neile meeldib eestlaseks pidamine); ei kakskeelseid reklaame ja ettevõtete teadaandeid. Siis oli Eestil eesti nägu, nüüd seda enam ei ole. Kuid seda ehk ei olegi vaja, sest meile on ju kinnitatud, et kui kõigi vähemuste, eriti aga seksuaalvähemuste, inimõigused on eurodirektiivide kohaselt tagatud, siis ongi kõik väga hästi.
Eestlased võiksid nüüd läänemaiste sõprade kahjulikud nõuanded täitmata jätta ja Euroopa Liidu direktiivide kohasteks eurolasteks mitte muunduda ning lõpetada Eesti Vabariigi täielik taastamine. Aastal 1991 said siinsete venelaste arukad esindajad aru, et okupatsiooniaeg on lõppenud ja nüüd tuleb hakata elama Eesti Vabariigis. Mitte ükski okupatsioon ei saa olla ajalooline paratamatus. Nõukogude Liidul puudus vajadus ja õigus Ida-Euroopa riike oma hävitavas haardes hoidmiseks poole sajandi vältel. Mitte ühtegi genotsiidi varianti pole võimalik tagantjärele kaherahvuselise riigi loomiseks tunnustada, ka mitte siis, kui ühe riigi võim on genotsiidi teostajaile andnud alatise elamisloa pärast seda, kui nad on ligemale 50 aastat head elu nautides Nõukogude Liidu poolset rahvuste hävitamise eesmärki täitnud. Need kaks eespool esitatud väidet kinnitavad, et Eesti Vabariik on järjekestev ühe rahvuse poolt aastal 1918 loodud rahvusriik.
Lähtudes sellest, et Eesti Vabariigis okupatsioonieelsel ajal elanud välismaalasi mingil viisil ei diskrimineeritud, on igati tõenäoline, et kui eestlased hakkavad oma riiki ainuperemehena valitsema ning annavad Eestile tagasi eesti näo, siis ei muutu Eestile lojaalsete venelaste elu siin mitte mingil viisil inimõigusi rikkuvaks ega majanduslikult eestlaste elust halvemaks. Loomulikult tuleb neil ise oma emakeele ja kultuuri viljelemist korraldada ning loobuda Nõukogude Liidu poolt tehtud inimsusevastaste kuritegude avalikust ülistamistest Eesti territooriumil.
Eestlased ei saa iialgi rahvusena püsima jääda, kui erakonnad, võimul olijad ning peavoolu meedia jäärapäiselt usuvad, et kahte, sajandite vältel väga erineva mentaliteedi ja veendumustega elanud rahvust, saab meelitamise, sundimise ja Euroopa Liidu inimõiguste direktiivide abil kokku sulandada üheks rahvuseks – ilma Eesti Vabariigi põhiseaduse mitmeid sätteid kardinaalselt teistsugusteks muutmata. Ilmselgelt ei saa kokkusulandamine tekitada uut keelt ning kakskeelsus kõigis eluvaldkondades on hädavajalik. Ajapikku jääb domineerivaks üks keel, sest osa Vabariigi kodanikke ei hakkagi teise rahvuse keelt õppima - ilmselt need, kes ajaloo vältel on millegi uue õppimist vähe tähtsaks pidanud. Ja nii ongi eestlased taas olukorras, kus nad olid aastatel 1945 kuni 1990.
