KIRI Toomas Lausma,
www.DELFI.ee Aasta 2010 algus on kogu maailmale kõle ja karm, isegi talv näitab oma tõelist nägu. Prisked küttearved kisuvad põhja sellegi pisku, mis alles on jäänud. Elu on ääremaadel oma väljasuremise lõpusirgel ja tohutu tööpuudus varitseb pealinnas. Toidukauplusedki on tipptundidel pooltühjad. Põhjus lihtne, rahval pole raha, kellelgi ei jätku seda enam kauaks.
„Millest elada?“, on eestimaalaste enamiku jaoks ainus küsimus. Töökohtade loomise asemel loeme-kuuleme üha uutest ja uutest koondamistest ja firmade sulgemistest. Ainukese abinõuna pakutakse üleskutset luua oma ettevõte, anda tööd ka teistele.
Elanikkonna koondumine suurematesse keskustesse, eelkõige pealinna, on alanud ammu. Sellel elanike ümberasumisel ei paista enne lõppu tulevat, kui põldude asemel kohisevad lepikud ja maad katavad lõputud tihnikud. Kas tõesti on nii, et vabast Eestist on saanud Euroopa tagahoov, kus kehtivad hundiseadused, kust võetakse mis võtta annab ja kuhu igaüks oma prahti tassib.
Öeldakse, et pangad on majanduse süda, seega raha majanduse veri. Üleminek eurole tähendab seega“ verevahetust“. Veri vahetub, kuid süda kuulub endiselt välismaa pankadele. Rahavoogusid juhivad pankurid Läänemere teiselt kaldalt. „Verd“ on siin ohtralt pumbatud, suur osa Eestimaa elanikkonnast on laenuvõlglased. „Pankroti kirves“ on meist enamiku peakohale tõstetud.
Inimestesse siseneb hiilivalt hirm ja viha tumeda tuleviku ees. Kunagisest orjast üleliidulise tehase tööpingi taga ja kolhooside põldudel on saanud rahaorjadest võlgnikud võõramaa pankade ees.
Olen kindlalt veendunud, et vanaviisi edasi ei saa. Midagi tuleb põhjalikult muuta. Kui kõik jääb endistviisi, siis Eestimaal meie rahval tulevikku pole. Minna tuleb hulgi, kõigil üheskoos, et oleks võimalik säilitada oma kultuuri ja rahvast, kellele veel praegugi Eestimaa kallis on. Viimane aeg on mõnes usaldusväärsemas pangas „ümberasumise fond“ luua. Laekunud rahaga Kanadasse maad osta ja uue kodumaa asutamise ja ülesehitamise kallale asuda.
Kõige pealt lahkuvad sinna metsamehed, kes uute asulate platsid metsast vabastavad. Neile järgnevad põllumehed, kalurid, et toidulaud kindlustatud oleks. Ehitajad (juba töötavad mujal) koos teenindava personaliga, kes hakkavad kodusid rajama. Kaasa tulevad õpetajad, arstid (juba lahkuvad), kultuuri- ja teaduseinimesed, need, kellest tegelikult sõltub meie kui eestimaalaste püsimajäämine. Ja mingil juhul ei jäta me maha vanaemasid ja vanaisasid, kelle vastu „isamaaline“ võim on pelgust ja viha sisendanud.
Nii, samm-sammult saabki ettevõtmine teoks. Ega see esimene ümberkolimine ole. Kord pidid meie kauged esivanemad siinsetele looduslikult karmidele aladele kolima Aasia võimsamate rahvaste surve eest. Tänaseks oleme saanud piisavalt julgeks, tugevaks ja targaks, et seda sammu korrata.
