Janika Kronberg
Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronbergi kirjutab Kotkajärve Metsaülikoolist ja arvustab MÜ sisukat albumit.
Maaleht
21 märts 2013
„Metsaülikool 1983–2005“. Toimetanud Tiina Kirss. 2012. 505 lk.
45 aastat on eestluse kantsiks Kanadas olnud Kotkajärve Metsaülikool – seal arendati ka suhteid kodumaaga, mida mõnigi pahaks pani. Nüüdseks on erilisest paigast ilmunud juba kaks koguteost.
Kui Eesti kõrgharidussüsteemis on üleilmastumisega kaasa joostes emakeelne õpe metsa poole minemas, siis mujal maailmas eestlaste hajalas on eesti keel ammuilma metsast tuge saanud ja saamas. Oleme ikkagi metsarahvas olnud ja jääme selleks ka kodust kaugel, olgu siis kodumaalt lahkumise põhjused millised tahes. Vaimne vastupanu kasvab välise surve olukorras ja eestlasele omane jonnakus on leidnud võimalusi emakeele kõnelemiseks ja arendamiseks igal ajal ja igal pool.
Kotkajärve Metsaülikool on juba 45 aastat olnud üheks eestluse kantsiks Kanadas ja ajanud võrseid ka mujale – Rootsi, Austraaliasse ja USA-sse ning kodumaalegi, alates sellest, kui raudne eesriie langes ja suhtlemine ajapikku kompleksivabamaks muutus. Tagantjärele tuleb tänulik olla neile ettevõtlikele rahvuskaaslastele, keda suuremeelsus ja ettenägelikkus ajendas rahad kokku panema ja eesti keele pruukimiseks maatükikesi ostma.
Kaikamehed põõsa vahel
Kotkajärve asub Torontost paarisaja kilomeetri kaugusel põhja suunas aadressil Estonian Camp Road. Veider mõelda, et seda seltskonda, kes sinna metsade vahele Eesti Skaudisõprade Seltsile maavalduse ostmisest alates 1953. aastal eesti asja ajama kogunes, peeti kunagi nii punaseks, et võsa vahel varitsesid rahvuskaaslastest kaikamehed, puistasid naelu autoteele ja püüdsid metsaülikooli tarkusesammaste vahele kippujatele kere peale anda.
Metsaülikool kultiveeris avatust ja suhtlemist kodumaaga, niivõrd ja niipea kui see võimalik oli, balansseerides küll piiridel, aga tegemata põhimõttelisi mööndusi nõukogude okupatsioonikorrale. Vist esimese kodumaalt tulnud eestlasena oli võimalus Metsaülikooli külastada etnoloog Ants Viiresel koos abikaasa Evi Tihemetsaga aastal 1982, mil üritus toimus Toronto lähedal Boltonis – kuid siis täpselt nii, nagu heal juhul said Eestit külastama tulnud väliseestlased käia Tartus: üheks päevaks ja ööbimise õiguseta. Selline oli sealne lõhenenud või siis just kodurahu hoida püüdnud pagulaskonna tingimus või kompromiss.
Mahukas teos
Eesti saatuse ja tuleviku nime on tegutsetud, tuliselt vaieldud, tülitsetud ja jälle lepitud.
Vastses albumis on seda mentaliteeti imestusega kirjeldanud 1989. aastal kohal käinud Mikk Mikiver: „Me jõudsime Kotkajärvele ühe diskussiooni ajal, kus käis „kõva andmine“ lektori ja oponentide vahel. See nägi üsna vihane ja „100-protsendiline“ välja. Ja siis pärast sõid nad peaaegu et ühest kausist! See oli meie mõistes harjumatu, sest kui selline „andmine“ meil käiks, sööksid mehed pärast, konverentsi vaheajal, eri puhvetites...“
Album „Metsaülikool 1983–2005“ on nii sisukas ja suur ja raske, et öökapilektüüriks ei sobi. Ega õigupoolest raatsigi seda Osvald Timmase kaanekujundusega raamatut lugeda mujal kui kirjutuslaua või vanamoelise lugemispuldi taga. Siit leiab käsitlusi eesti kaugema ja uuema ajaloo sõlmküsimustest kuni tulevikuvisioonideni, identiteedist ja keele rollist, toidu- ja rahvakultuurist, eestlastest Venemaal ja millest kõigest veel.
Albumi viljakamaid autoreid on koostaja Tiina Kirss ise. Metsaülikooli traditsiooni üks loojaid ja tänaseni peamisi „mootoreid“, Tallinna Tehnikaülikooli audoktor Olev Träss mõtestab tagasivaates MÜ rolli eestluse hoidjana, 1993. aastal on Metsaülikoolis esinenud ettekandega „Iseseisev Eesti riik maailmas“ tollal Washingtonis suursaadikuna resideerinud Toomas Hendrik Ilves.
Kosjakontor
Paratamatu on sellise pikka ajavahemikku mahutava kogumiku puhul ka nukker rubriik „Metsaülikool mälestab“, mis sisaldab südamlikke järelehüüdeid. Teiselt poolt on ka tore, et kogumikku on häbenemata võetud Alliki Arro ja Lilian Puusti lustlik ülevaade „Metsaülikool kosjakontorina“. Kui on lahkunuid, peab olema ka juurdekasvu, ning nagu selgub, ei ole MÜ roll eestlaste teineteiseleidmisel ja ka iibe tõstmisel olnud sugugi olematu.
2012. aastal ise Kotkajärvel esinenuna pean lõpetuseks lisama ühe isikliku tähelepaneku. Kuigi mõneski Kanada eestlaste vanema põlvkonna esineja jutus kõlas nukraid noote eestluse taandumisest, oli mulje pigem entusiastlik. Osavõtjaid oli sedapuhku ametlikult 89, lisaks 17 last. Inimesed olid kokku sõitnud lisaks Kanadale ka USA-st, Šotimaalt, isegi Uus-Meremaalt ja mõistagi ka Eestist.
Nüüd selle kenasti toimetatud albumi toel Kotkajärve päevi meenutades tahaks küll Taavo Virkhausilt laenatud sõnadega hüüatada, et oleme tõesti globaalsuseni jõudmas, nagu seadis kunagi eesmärgiks MÜ veteran, eestluse ideoloog Valter Rand.
Janika Kronberg
Artikkel Maalehes: http://www.maaleht.ee/news/uud...
Vaata ka: Kohtumine Kotkajärve Metsaülikoolis 4 - Janika Kronberg