MARGUS LEPA, 06. April 2016

Eesti Vabariik on eestimaalaste kodu. Tänu demokraatlikule elukorraldusele ja seda tagavale õigusloomele peaksime saama ise korraldada oma elu kõige paremal võimalikul viisil. Oleme põhiseaduse mõistes vabad kodanikud ja kõrgeima võimu kandjad. Vaatamata sellele oleme riigi nimirahvusena sunnitud tõdema, et Eesti Vabariigi seniste poliitiliste juhtjõudude tegevus riiklikult tähtsates eluvaldkondades on olnud vale ning täna seab poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik surutis otseselt ohtu eestlaste püsimajäämise oma riigis. Kas see ei ole mitte antieestlus?

Me kõik oleme kuulnud väljendit, et riik on halb peremees, ja näeme julgemalt ringi vaadates sellele hulgaliselt tõestusi. Vaadakem või riigifirmade Tallinna Sadam, Estonian Air, Eesti Energia poole – need on nagu mustad augud meie riigieelarves. Küsime: kes lõi selle riigi? Meie, eks? Kui riik ehk meie ise oleme halb peremees, siis milleks üldse meile oma riik?

Võimutsevad orjapidajad ja vaesus

Miks oleme oma riigi peremeestena ja kõrgeima võimu kandjatena probleemide sasipuntras, mille lahtiseletamine ja põhjuste väljaselgitamine taandub vastastikuste süüdistusteni ja väljamõeldud näilise paratamatuse kirjeldamisele? Heitkem või pilk meie massimeediale, kuulakem, kõrvad lahti, millest seal räägitakse, vaadakem, mida näitab ja kuulutab ERR! Kõige tähtsamad asjad Eesti Vabariigis näikse olevat hulgaliselt toodetavad meelelahutussaated ja seltskonnauudised; seega siis tsirkus. Aga leib???

Kellele on selline olukord kasulik? Kas tegemist on tõeliste välismõjudega, mille tähtsust püüavad rahva väidetavalt valitud tegelased seada esikohale, või on see hoopis hale katse varjata oma kroonilist küündimatust vabatahtlikult võetud ja valimistel rahvale lubatud ülesannete täitmisel? Ja mida siis lubati? Lappida meie vaesust! Kui ma oleksin kuningas ja kuuleksin, et minu riigis on üheaegselt toidupank nälgijate tarvis ja kasumlikud kaubandusketid!...

Eesti Vabariigi kaitsekulutused peavad väidetavalt olema 2% SKP-st. Korras, kulutatud! Aga kus on kaitsevõime?

Kas kaitsevõime seisneb selles, millest kirjutati meedias: ajateenijate kokad on mures, et ei saa valmistada toite veinikastmega – väeosa territooriumile ei tohtivat alkoholi tuua. Ja ajateenijatele ei maitse maks, lõhe maitsevat rohkem. Lisaks hirmsa hinnaga ostetud hulk huvitava kujuga „strateegilisi“ juppe, millest suuremat kasu ei ole, sest ajateenijad tahavad õigel ajal lõhet, ja kui seda ei saa, siis lähevad Austraaliasse elama.

Aga need, kes jäävad kaitsetahet väljendama – äkki on neil hoopis pantvangisündroom ja nad võitlevad selle nimel, et tagasi saada piirangud, trahvid, miinimumpalk ja tagada taas orjapidajate hea äraolemine?

Tundub, et meie väidetavad juhtjõud on jäänud liigselt lootma välisabile ning lasknud end meelitada libekeelsetest lubadustest, unustades, et rahva heaolu ning turvalisuse aluseks ja tagatiseks on omaenese töö ja oskused. Euroopa Liidu pealesunnitud tsentraliseeritus ja läbimõtlematult kehtestatud uued ning keerukad regulatsioonid on halvamas meie majandust.



Kui hakkama ei saa, lähme laiali!?

Mida siis teha? Esiteks, tuleb mõista, et rahvas ei ole Mina või Sina, rahvas on Meie. Ja selle Meie nimel tuleb unustada isekad huvid ning üksteist oma ettevõtmistes toetada. Meie eesmärk peab olema luua pikaajalise arengukavaga Eesti Vabariik, mille otsene ja esmane ülesanne on tagada eestimaalaste turvalisus ja väärikad elutingimused ning mille põhialuseks on rahva eelistused; meenutagem siin Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele 21. veebruarist 1918.

Ja kui me seda ei taha või toime ei tule – lähme laiali! Me kas õigustame eestlaste kui riigi nimirahvuse püüdeid või tunnistame end antieestluse kaasajooksikuteks.

Kordan: rahvas ei ole Mina või Sina, rahvas on Meie. Me ei tohi üksteisega rivaalitseda ega konkureeridagi; täna on see hukatuslik. Ükskõik kumb kumma üle lööb, kannatavad mõlemad. Täna on meil vaja taastada Eesti Vabariigi tegevus kodanikele eluliselt tähtsates valdkondades. Ja need valdkonnad ei ole mitte sotsiaaltoetused ja toidupangad, supiköögid ja varjupaigad, vaid tootlikud ja tõhusad töökohad, mis tulevad tänaselt „riigilt“ sõna otseses mõttes kätte võidelda. Peame kogunema ühistegevuse lipu alla ja tegema seda, milleks „riik“ on võimetu, ning riigi saneerima.



Mis on riik?

Pakun, et riik peab olema rahva tahte väljendus ning ühiskondlike suhete korraldamise vahend. Ta peab kindlustama eluliste avalik-õiguslike teenuste kättesaadavuse kõigile kodanikele. Kodanikud omakorda peavad selle nimel töötama.

Ja et rahvast mitte liigselt kurnata, tuleb avaliku sektori töötajate tasustamine viia vastavusse töötaja vajalikkuse ja ühiskonna arengusse antava tööpanusega. Meil on juba liiga palju vaid infomüra tekitavaid oma palga „väljaistujaid“ või trahvimistest elatujaid, kes kõik tõestavad: see ei ole riik!

Selleks et minna põhiseaduse preambulisse raiutud ühise eesmärgi poole, tuleb lõpetada erakondade rahastamine riigieelarvest ja juriidiliste isikute poolt. Erakondade sissetulekuallikaks tohivad olla ainult liikmemaksud ja füüsiliste isikute vabatahtlikud annetused, millelt on tasutud nõutavad maksud. Annetuste suurus ja annetajate andmed olgu avalikud! On ju erakonna näol tegemist millegi vandenõulaadsega, mis püüab kallutada riigieelarve kasutamist teatud valijaskonda „esindava“ partei ladvikule. Selleks kõlbavad kõik vahendid. Või arvab keegi, et riigifirmades „hiljuti avastatud“ suurvargused, mida hellitavalt „arvatavateks korruptsioonijuhtudeks“ nimetatakse, on midagi muud kui poliitiliste otsuste tulemus?



Kuhu raha kadus?

Küsin: kes oli see, kes saatis rahva sajad miljonid Eesti Energia kaudu Utah’sse, kus mitte midagi ei toimunud? Vastan: see oli täievoliline eesti rahva esindaja, üks rahvuse parematest poegadest.

Küsin: kes oli see, kes suunas rahva sajad miljonid Estonian Airi ja kantis siis kõik kõrvale? Vastan: see oli täievoliline eesti rahva esindaja, üks rahvuse parematest poegadest.

Küsin: kes oli see, kes saatis rahva raha „integratsiooni“ lipu all Ida-Virusse ega saavutanud midagi? Vastan: see oli täievoliline eesti rahva esindaja, üks rahvuse parematest poegadest.

Või olid nad tegelikult antieestluse* eestvedajad?

Kurat! Tarass Bulbat tahaks teha!

Ja edasi? Kõigepealt teeme riigi, ja kui see õnnestub, võime endale ka parteisid lubada, aga ainult teatud piirides. Ja oma riigi nimel ühinegem lõpuks kõik ühisesse peresse, lõpetagem sonimine euroõnnest, tehkem tööd ja saagem oma riigis nimirahvuseks, et meie Põhiseaduse preambuli tõlge vene keelde, kus Eesti Vabariigi eesmärgina on märgitud ka „...призвано обеспечить сохранность эстонской нации, языка и культуры на века...“ tekitaks teistes eestimaalastes mõistmist ja uhkust, lootust ja tahet kaasa aidata, mitte ei mõjuks hoopleva propagandistliku kiljatusena.



Ühes vanas laulus on read:

Tuleb aeg,

Valge Laev

mööda läeb –

ma siia jään.



Koondugem! Veel ei ole hilja!



* Antieestlus – mõiste Einar Laigna kirjast: „Mõistust! Teen ettepaneku võtta pidevale kasutusele mõiste antieestlus ja anda sellele sõnale samasugune kõla nagu kõlab antisemitism.“



MARGUS LEPA, radikaal, Nõmme Raadio



[esiletõsted]

Täna on meil vaja taastada Eesti Vabariigi tegevus kodanikele elulistes valdkondades. Ja need valdkonnad ei ole mitte sotsiaaltoetused ja toidupangad, supiköögid ja varjupaigad, vaid tootlikud ja tõhusad töökohad.

Meil on juba liiga palju vaid infomüra tekitavaid oma palga „väljaistujaid“ või trahvimistest elatujaid, kes kõik tõestavad: see ei ole riik!

Märkmed: