Sirje Kiin
Uue aasta saabumisel mõtleme ikka rohkem kui argipäeviti tulevikust, nii lähedaste kui oma rahva ja maailma tulevikust, aga ka isiklikest tulevikuplaanidest. Tulevikumõtted ei peaks aga piirduma ainult unistuste ja soovmõtlemisega, vaid võiksid toetuda tegelikus, juba toimivas ja toimuvas elus peituvatele võimalustele, mida me pole osanud veel ära kasutada või märgata.
„Eestluse ja Eesti rahvusriigi tulevik“ - niisuguse paljulubava ja pretensioonika pealkirjaga ilmus aastalõpu Postimehes kolme teadlase pikem essee, mis tugineb 2017. aasta kevadel ilmuvale Eesti inimarengu aruandele. Selle autoriteks on Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru ning Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor Kristina Kallas.
Autorite põhisõnumid kõlavad positiivselt. Eesti heaolu on sedavõrd kasvanud, et Eestist on saamas sisseränderiik: 2015 registreeriti Eestisse saabujaid rohkem kui siit lahkujaid. 6000 inimest otsustas 2015. a. luua kodu Eestis. Ligi pooled sisserändajaist on Eestisse naasjad. Euroopa sotsiaaluuringu andmetel on Eestis välismaal töötamise kogemusega inimeste osakaal üks suurimaid Euroopas. Viiendik saabujaist on mujalt Euroopa Liidust ja kolmandik nn kolmandatest riikidest väljastpoolt Euroopa Liitu, peamiselt Venemaalt ja Ukrainast.
Eesti kuulub väga kõrge inimarengu indeksi väärtusega riikide rühma ning moodustab selle rühma keskmisest indeksi väärtusest 96%. Aastail 1990-2015 kasvas inimarengu indeks Eestis kiiremini kui enamikus teistes EL riikides, meist kiirem muutus oli vaid Iirimaal ja Horvaatias. ELi uutest liikmesriikidest on meist suurema inimarengu indeksi väärtusega Sloveenia ja Tšehhi Vabariik, oleme selles riikide rühmas kolmandal kohal.
Samas moodustab Eesti inimeste sissetulek vaid 61% kõrge inimarengu tasemega riikide keskmisest. Kiire arenguga on kaasnenud suurenev ebavõrdsus: Gini indeksi järgi oleme Euroopa Liidu riikide võrdsusskaalal tagantpoolt neljandad, meist suurem ebavõrdsus on Lätis, Leedus ja Rumeenias. Madalad palgad ja pensionid meelitavad eestlasi välja rändama Läände, mistõttu on Eestist saanud tegelikult omamoodi rände vaheriik: kaotame elanikke kõrgema heaoluga ELi riikidele, võidame elanikke idapoolsetest vaesematest riikidest.
Sellise kahesuunalise rände tulemusena on Eesti rahvastik viimase 25 aasta jooksul nihkunud korraga kahes vastandlikus suunas. Ühelt poolt on kasvanud eestlaste osakaal rahvastikus: kui see oli nõukogude aja lõpuks langenud dramaatiliselt 62%le (1941 oli eestlaste osakaal 91%), siis nüüdseks on see taastunud 70%ni. Teisalt on suurenenud Eesti elanike keeleline ja kultuuriline mitmekesisus, milles teadlased näevad peamiselt kultuurilisi avardumise ja arengu võimalusi, kuid ei märka või vaatavad meelega mööda keelepoliitika lõdvenemisega seotud ohtudest eesti keele, teaduse ja kultuuri tulevikule.
Teadlased nendivad, et praegune Eesti toimib reaalselt kolmes keeles: eesti, vene ja inglise, ülikoolides ja rahvusvaheliselt tegutsevates ettevõtetes kasutatakse iga päev üha enam inglise keelt. Ka Euroopa Liidu ametnikega suhtlevad riigiametnikud peamiselt inglise keeles. Seoses NATO vägede Eestisse tulekuga ning püsivaks muutunud ühisõppustega ollakse ka Eesti sõjaväes praktiliselt valmis üleminekuks inglise keelele. Ometi on Eesti riigikeeleks endiselt eesti keel. Kui USAs saadetakse Balti riikidesse missioonidele tulevaid sõjaväelasi, diplomaate, luuretöötajaid intensiivsetele keeltekursustele ja koolitatakse praegu aktiivselt välja siinse regiooni keeletestijaid, siis küsin, miks ollakse Eestis valmis vabatahtlikult oma keelest loobuma ja nii kergesti üle minema inglise keelele. Keegi ei aseta meie eest maha piiri, kust alates „kas siis selle maa keel“ ei võiks, ei saaks, ei peaks. Selle piiri peame ise määrama ja seda tõhusalt kaitsma.
Poliitiline surve eesti-vene kakskeelsusele on viimasel ajal samuti tõusnud koos inglise keele massilise omaksvõtuga. Ehkki Euroopa Liitu kuulumine on tõstnud eesti keele staatust, sest eesti keel on ametlikult üks Euroopa Liidu asjaajamise keeli, kõlab see üha rohkem pelga loosungi, mitte tõsiselt võetava põhimõttena. Kuidas saab eesti kultuur põhineda ka tulevikus eesti keelel, nagu teadlased kinnitavad, kui selle kasutusvaldkondi üha enam lausa valdkondlikult ahendatakse ja piiratakse? Neid reaalseid ohte teadlased paraku ei sõnasta või ei teadvusta, sestap puuduvad nende artiklist ka ettepanekud, kuidas neid ohte vähendada või vältida.
On oluline, et tänapäeva eestlust nähakse avaralt üleilmsena, hargmaisena, üle maailma paiknevate sümboolsete Eesti valdade ja linnade kogumina, mitte üksnes ja ainult Eestis elamise ja tegutsemisena, sest selline on tänane tegelikkus – vähemasti viiendik meist elab kas ajutiselt või alaliselt väljaspool Eesti territooriumi. Jah, kultuurilist mitmekesisust võib küll Eestis toetada, kuid eestluse tuleviku seisukohalt on veelgi olulisem eestluse jõulisem, sihipärasem toetamine selles kasvavas Eesti osas, mis asub väljaspool Eesti territooriumi, kuid kelle identiteet kuulub Eestile.
Suures, haritud ja heade keeleoskustega hargmaises eestlaste kogukonnas võiksime selgemalt näha Eesti kultuuri ja majanduse kasutamata potentsiaali, mitte väljarändest johtuvat kaotust. Hargmaise eestluse tugevusvaru on seni kasutamata vähemasti kahes mõttes: Eesti ühiskonnas ajalooliselt juurdunud korporatiivsus ja suletus kipub tõrjuma väljastpoolt tulijaid kui ohtlikke konkurente kitsaks ahistatud erialaturul; teisalt ei osata kasutada ära välismaal töötavate eestlaste erialaseid oskusi (näiteks turunduses või juhtimises) Eesti toodete ekspordivõimaluste leidmisel või Eesti kultuurisaavutuste tutvustamisel. Mitmekeelse perega Eestisse naasjad kurdavad suuri raskusi laste koolipanekul, sest Eesti koolisüsteem polevat veel piisavalt paindlik ega vastuvõtlik välismaal õppinud lastega kohanemiseks.
Lõpetuseks hea näide sellest, kuidas Eestist väljarännanud eestlased hoiavad praegu välismaal koos eesti kogukondi, keelt ja kultuuri: enamus välismaal ilmuvate eestikeelsete ajalehtede toimetajaist on Eestis sündinud ja hariduse saanud. Avatud maailmas sõltub eestluse tulevik igaühest meist, olenemata sellest, kus maailma otsas me armastame, elame, töötame.
