Tuttav teema, mis sobib igale praegusele eestlaste asukohamaale, ka Kanadale. Rootsi oli koht, kus eestluse süda hakkas esimesena tuksuma pärast põgenemist kodumaalt 1944. a. sügisel. Saksamaale põgenenud kaasmaalased olid siis veel II maailmasõja tallermaal ja võisid oma elu korraldama hakata alles pärast suure heitluse lõppu järgmisel aastal.

Oleme siin Põhja-Ameerikas kadestanud kuningamaa rahvuskaaslasi veel teiselgi põhjusel — nende geograafilise läheduse tõttu taasiseseisvunud kodumaale.

Üheks vanemaks organisatsiooniks Rootsis on Eesti Skautlike Noorte Malev. Eesti kooli kõrval on see poiste ja tüdrukute ühisorganisatsioon olnud eesti ühiskonna juhtkonna taimelavaks, ilma milleta ei kujuta ette eestlaste tegevust Rootsis tulevikus. Maleva nõupäevadel 2005. a. otsustati peakoosolekule teha ettepanek tegevus ajutiselt katkestada liikmete vähesuse ja juhtkonna puudumise tõttu. Õnneks peakoosolek leidis, et ettepanek pole kooskõlas põhikirjaga ning tegi otsuse küsimust põhjalikult analüüsida, eriti selles osas, mis puudutab maleva varandust tegevuse lõpetamise korral. Seal see asi praegu seisabki.

Siitpoolt nõu andes võiks kindlasti öelda, et ajutine tegevuse katkestamine kipub alati muutuma permanentseks ja ei lahenda ühtegi olukorda.

Ühismaleva juht skm. Rein Asu on nüüd pöördunud Rootsi eestlaste ajalehe kaudu lugejate poole sooviga alustada laiemat arutelu teemal — eesti organisatsioonide ja eestluse tulevik Rootsis. Jälgime huviga selle diskussiooni arengut ja võimalikke tagajärgi, kuna paljud siinsed kaasmaalased seisid Rootsis enne Kanadasse asumist nende organisatsioonide hällide juures, milliseid nüüd kavatsetakse likvideerida.

Märkmed: