Aini eesti keelel pole viga midagi, kuigi möönab, et inglise keel läheb ladusamini. Ka eesnime teine versioon Dave on siit mandrilt leitud ja originaaliga võrdväärseks tunnistatud. Tekib tahtmine uurida selle toimeka mehe tagapõhja.
Palun räägi mulle kõigepealt oma päritolust ja mälestustest Eestist, nii palju kui neid on.
Olen sündinud 1936. aastal Lümanda vallas, Jõgela külas, Saaremaa läänerannikul. Seal veetsin oma esimesed kaheksa eluaastat. Isa laevapuusepana sõitis pidevalt maailmameresid, teda nägime harva. Ema oli enne abiellumist olnud külakooliõpetaja, hiljem jäi koduperenaiseks, pidas ja majandas talu. Meil oli hollandi tüüpi jahuveski, mille vanaisa oli ehitanud 1910. aastal. Sellega jahvatati vilja nii oma perele kui naabritele.
Mälestusi Eestist on mul vähe, vaid üksikud pildid on säilinud. Uitasime 15 aastat vanema venna Kaljuga ringi ja sattusime tüüpilise Saaremaa kiviaia juurde, kus ussid roomasid ringi. Ei tea, kas need olid rästikud või mingi süütumat sorti siud, kuid mul hakkas kõhe, kui üks roomas ikka mu jalgadele lähemale. Teine mälestus on lambakarjast, mida vaatlesime küüni seina taga. Üks suurte sarvedega oinas tuli joostes ja virutas mulle põlveõndlaisse nii et lendasin uperkuuti. Meil oli ka 10-15 mesitaru. Üks pereheitmine on meelde jäänud, püüdsime ühe pere kinni ja paigutasime suurde tünni. Oli see nüüd samal korral või mitte, kuid mäletan, et koukisin sõrmega mett ja lakkusin kui haruldast maiuspala. Pidupäevaks kujunes ka iga käik Kihelkonna kirikusse, sest kiriku juures oli jäätise müügikoht. Õdedega jalutasime vahel rannas madalas liivases kaldavees, üritasime käega lesti püüda.
On sul kummastki okupatsioonist midagi meeles?
Venelaste sissetulekut ma ei mäleta, olin siis nelja-aastane. Aga saksa ajast on mul udune mälestus, et sõdurid käisid meilt läbi. Räägiti, et olevat Leningradi peale minemas. (Loe edasi Eesti Elu 1. märtsi paberlehes)
