Sooviksin natuke uurida Teie tööd ja tegemist. Olete haritlasperekonnast pärit, nii et tee teadusele oli sillutatud. Kuidas Te just sellele alale sattusite? On see Teie n-ö esimene armastus?Minu praegune ala on jah filosoofia, aga ma kasvasin üles nagu Te ütlesite – haritlasperekonnas. Mitu põlve oli meil loodusteadlasi. Minu vanemad on arstiteadlased, vanaisa ja mitmed onud olid bioloogid. Perekond hindas loodusteadusi ehk palju kõrgemalt kui humanitaarteadusi. Kui lõpetasin keskkooli, siis oli päris suur võitlus minus endas ja perekonnas, et kas valida arsti kutse või midagi muud. Mina tahtsin väga maailma parandada ja siis ma valisin ajakirjaniku elukutse. Olin suviti töötanud haiglas ja mulle tundus, et inimest saab ravida üks arst küll, aga võib-olla peaks kogu haiglas mingit süsteemi parandama. Arvasin, et mõjusam oleks sellest kirjutada. Nüüd on mu vanemad õnnelikud, et valdkond, millega kõige rohkem tegelen, on meditsiinieetika.
Pean haridusest väga lugu, aga mõnikord on ka harimatusest kasu. See annab õiguse rumalaid küsimusi esitada ja neile tarku vastuseid oodata. Ma ei mõista, kuidas on võimalik eetikat õpetada. See tundub nii, nagu katsuksid inimesele südametunnistust külge pookida. See on väga hea küsimus. Eetika ei ole minu jaoks moraalijutlustamine, seda teeb pastor. Ja selles mõttes tõesti eetikat õpetada ei saa, sest kedagi ei saa õpetada reegleid järgima, teda saab vaid manitseda. Eetika on filosoofiline mõtisklus, arutlus moraali üle. Arutlus – ratsionaalne mõtisklemine, põhjendamine ja küsimine vajab filosoofilist mõistestikku, teooriat, argumentatsioonioskust, kriitilist mõtlemist - ja need on asjad, mida saab arendada. Eetika puudutab iga inimest, igal alal on eetilised küsimused, mitte ainult akadeemilisel erialal, vaid igal elualal. Praktiline eetika tähendab, et on olemas ajakirjanduse eetika, ärieetika, õiguseetika, meditsiinieetika. Veel mõni aeg tagasi ei olnudki see nii hädavajalik, sest inimesed omandasid need väärtused religiooni kaudu: tegid, mida kristlikus maailmas kümme käsku ette kirjutasid või mis lihtsalt oli selle kaudu kultuuri imbunud. Aga nüüd, kus kiriku mõju on väiksem, on suurem globaliseerumine, erinevad kultuurid elavad kõrvuti, perekond ei ole enam nii püsiv, kogu maailm on muutumisel - seal ei aita enam ka moraalijutlustamine. Aitabki vaid arusaam, miks me peaksime sallivamad olema või mispärast ausus siiski on väärtus või kuidas me oma hea elu korraldame selles maailmas. Sokrates ütles, et hea elu on see elu, kus me ise mõtleme, mis on hea elu ja mina arvan väga sügavalt, et see ongi nii, et mõtlemata ei saagi head elu elada.
Aga kas Teie õpilased on ikka peamiselt humanitaarala-inimesed?Sugugi mitte. Tartu Ülikooli praegune kursus on kõikidele erialadele n-ö avatud. Dilemmad, mida tehnoloogia uued arengud kaasa toovad, näiteks privaatsuse kaitsmine, kas on lubatud inimest kloonida või kas eutanaasia on lubatud, kas lennujaamadesse peaks kehaskännereid paigutama – need ei ole enam humanitaaride küsimused, nendega peavad tehnoloogid, loodusteadlased ja ka insenerid tegelema. Humanitaaridele peab rohkem seletama näiteks seda, kuidas antropoloogi töö, kes uurib mingit kultuuri, on mingite eetiliste normidega seotud. Antropoloog läheb indiaanlaste juurde, pildistab, filmib neid ilma ehk neilt luba küsimata või kaevab üles nende kondid. Euroopa muuseumidel oli probleeme, sest pärismaalased tahtsid saada tagasi oma esivanemate kondid, et neid maha matta. Muuseumid tahtsid neid pildistada ja võtta neilt DNA proovid, et ajaloolist teadmist saada nende kohta, kuid pärisrahvad ei lubanud seda, ütlesid, et te varastate ära me esivanemate hinge. Tõeline väärtushinnangudilemma – mis me siis nüüd teeme?
Väga huvitav. Aga nüüd see, mis meie kunagine president Lennart Meri rääkis põhiväärtuste kadumisest, et võtab aega neid uuesti taastada – ega me kõigi väärtuste kadumises ei saa ka vist siiski kommunismi süüdistada. Kristliku moraali on nad küll hävitanud. Aga keeleküsimus? Meie keelt on iseseisvus rohkem risustanud kui poolsada aastat okupatsiooni. Ja et perekond kui institutsioon on peaaegu kadumas, see on juba ülemaailmne trend. Jah, võib öelda, et suures osas Euroopa kultuur ikka tugineb nendele põhimõtetele, mis võib-olla kristlikult aluselt on tulnud, kuigi neid enam ei seostatagi kirikuga. Sageli öeldakse, et Euroopa kirikud on tühjad, kellad löövad ainult, aga need väärtused on siiski läinud inimeste käitumisse, olgu hoolivus või abistamine, heategevus. Jah, on tõsi, et see ei ole ainult kommunismi hävitatud, vaid see on selline kiirenev infoühiskonna elutempo või lääne globaliseerumine. Kui kahekümne aasta eest oli koolis paha laps see, kes ei õppinud või andis teisele kolaka, siis nüüd on paha laps see, kes koolitunnis laseb terve klassi maha. Võib öelda, et see on nagu tehniline võimendus nendele probleemidele, mis toimuvad. Piirid muutuvad. Mis on lubatud ja mis mitte, seda sa ei saagi enam isa või ema käest teada, vaid see kõik tuleneb sinu suhtlemisest tänaval. Samas võib öelda, et teatud põhialused inimestel, mida nad igatsevad, mis väärtused neile olulised on, eks need ole ikka needsamad, ainult me peame sellest tehnikast nagu läbi murdma. Inimene tahab ikka hoolivust, armastust ja kindlustunnet, turvalisust.
Kas Teile ei tundu, et tänapäeval keegi ei taha millegi eest vastutada?Praegu kehtib nagu liberaalne moraal, mis algas juba John Locke’ist ja Prantsuse revolutsioonist, kus vabadus on seatud liigselt esiplaanile. Kui vabadus ei käi koos vastutusega, siis tekib probleem. Oma individuaalse vabaduse tajumine ei tähenda piirideta võimalust kõike teha, vaid see tähendab ka vastutust ja oma seose tunnetamist teiste inimestega. Ja see on, nagu filosoofiliste terminitega öeldakse, positiivne vabadus, see ongi eneseteostus läbi selle ühendustesse kuulumise ja selle, mida sa tahad maailmale vastu anda. Piirideta vabadus tekitab sulle endale ka probleeme, sest tegelikult sa ikkagi ei saa üksi oma vabadust teostada, sa peadki seda seost teistega tunnetama.
Ütlesite, et olete esimest korda Kanadas. Aga kui palju te oma töös üldse olete väliseestlastega kokku puutunud?Minu väga hea kolleeg Tartu Ülikoolis on Tiina Kirss. Andsime koos ülikoolis kursuse teemal „Eetilised dilemmad Jaan Krossi teostes“. Terve semestri õppisime, pidasime loenguid ja lugesime Jaan Krossi tekste ning arutlesime just selle üle, kuidas sellised mõisted nagu reetmine, kollaboratsionism, häbi, vastutus ning ausus, dilemmadena Jaan Krossi teoste tegelaste ees seisavad ja missugused vastused need n-ö ka eesti rahva üldiste valikute kohta tegelikult annavad, sest see on nagu terve eesti rahva saatuse läbikirjutamine. Kursus ise toimus mitu aastat tagasi ja lõppes sellega, et korraldasime ülikoolis sellise ürituse nagu pöördtoolitund Jaan Krossiga. Kirjanik oli siis veel elus, tuli ise kohale, luges ette katkendeid oma raamatust „Kallid kaasteelised“ ja vastas üliõpilaste küsimustele. Selle alusel me nüüd mõnda aega kirjutame koos raamatut, kus me tahaksime niisuguseid moraalseid emotsioone läbi selle teose ja dilemmade vaadelda. Tiina on minu igapäevane kolleeg olnud ja ma tunnen teda sellest ajast saadik, kui ta veel Torontos töötas. Ma arvan, et tema tulek on paljudele inimestele olnud väga rikastav ja tema kaudu oleme ka saanud Toronto Ülikooli ja Tartu College’i tegemistest rohkem teada. Tema on olnud mu kõige vahetum kontakt väliseestlastega. Ja ma elasin ju kümme aastat Saksamaal, seega on kontakt ka Saksamaa eestlastega, kuigi seal Konstanzi lähedal oli neid väga vähe. Läbi Eesti Naisüliõpilaste Seltsi olen muidugi Rootsi eestlastega kokku puutunud ja mul on olnud ka väga häid sõpru Inglismaal.
Ja minu viimane küsimus Teile: kas Teie arvates tugev väliseestlus on ikka veel vajalik? Paljud löövad meile hingekella, väites, et meie väljasuremine on vaid aja küsimus, milleks seda agooniat siis pikendada. Isegi mõned mu head sõbrad on mulle ütelnud, et mis eestlased te seal olete, te vaid mängite eestlust.Mina arvan, et väliseestlus – tinglik väljend, mis kirjeldab seda olukorda - on väga vajalik. Üks oluline põhjus, miks te peate eestlust edasi hoidma, on see, et praegu tuleb Eestist välismaale elama väga palju inimesi, kes ei saa aru, kui tähtis on eesti kultuuri, oma juurte hoidmine, oma lastele keele õpetamine. Teie tegemised näitavad, et välismaal elades saab eestlust alles hoida. See on see, mida me enne rääkisime positiivse vabaduse kohta, et sa tunnetad oma vastutust. Noorte jaoks on ju kogu maailm lahti, nad võivad asuda elama kuhu tahes, kuid see „kuhu tahes“ ei tähenda, et sa võid teha mida tahes. See, mida sina oled saanud Eesti käest, nõuab, et sina annaksid Eestile midagi vastu. Välismaal elades saadakse väärtuslikke kogemusi, aga kasutatagu neid ära ka oma kodumaa heaks. Olles ise elanud kümme aastat Saksamaal, tean, et üks filosoofiadoktor Saksamaal oleks tilk meres, aga väikeses Eestis võib üks filosoofiadoktor väga palju muuta. Haridus, oskus või töökogemus, mida inimesed väljas saavad, on Eestile tegelikult väga vajalik ja seda nad peaksid rohkem kasutama. Mina leian, et teie, vanema põlvkonna eestlased, saate seda Eestist tulevatele noortele edasi anda, ja neile õpetada, et eesti kultuuri hoidmisse, järjekestvusse, saavad inimesed panustada ja see panus on väga väärtuslik. Kui me oma juuri ei tunneta, siis meie elu muutub palju mõttetumaks. Mõte tuleb läbi selle kuuluvuse mingisse suuremasse ühendusse. Teil on raskus oma järgnevaid põlvkondi siin panna eesti keelt kõnelema, aga meil on raskus eesti noori panna mõistma, et eestlane olla ei ole mitte ainult uhke ja hää, vaid see tähendab ka suurt vastutust ja samaaegselt võimalust tegelikult oma paljukannatanud väikese rahva heaks väga palju ära teha. Selleks palju jõudu teile.
