Oma kuldses pesas võib unistada lennust nagu ka laps oma „lubadega“ toas sängis või kirjutuslaua taga. Kuid lendama õpitakse siis, kui rindu koguneb julgust sellest turvalisest keskkonnast välja vopsata. Vopsamine võib muidugi ka õnnetult lõppeda, parem on, kui on tiivad uhke sulestikuga lennuvalmis, aga kes seda teab enne, kui hüpe sooritatud? Tuleb usaldada oma sisemist häält, mis kõikide elusolendite puhul on õnneks instinktiivne. „Ei saa inne linnata, kui siiva kasusõ.“ (Rõuge) Siib on lõunaeesti murretes tiib.
Ning siis hakkavad laulma Kukerpillid või Justament Jaan Tätte sõnadega ja Tõnu Raadiku viisistatud laulu „Tahan lennata“ refrääni: „Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget. Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Tahan lennata – kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.“
„Ei või laiemale lautada, kui käed annavad ega kõrgemale lennata, kui siivad kannavad.“ (Palamuse) Proovile tasub end alati panna. Julge linnu rind on puhevil.
Selle ime nimeks ongi Rõuge Ööbikuoru vaatetorn „Pesapuu“. Kuna kõrgeim kahest pesast asub maapinnast 30 meetri kõrgusel, on tegu siiski ilmselgelt müütilist laadi võro ööbiku ehk tsirk (t)sisaskiga, kelle nn kuldmuna öösel ülemises pesas helendab. Kes julgeb, võib pesadesse ronida. Hoiatussildid manitsevad, et alumise pesa piir on 15 inimest, ülemise 25 inimest ja tüve mööda ronigu korraga vaid 10 inimest.
Liinjärve äärel, ürgoru veerel on veel müütilisi olendeid: töötavad vesioinad! See on veetõste- ehk pumbaseade (hydraulic ram), mis rakendab hüdraulilise löögi energiat ega vaja töötamiseks energiat väljaspoolt. Kasutamiseks sobib küllalt suure kaldega jõgi.
Kõik on suhteline. Sellepärast võetaksegi pildistamisel tihti mõõdupuuks appi tikutoos, münt või inimese jalg. Antud mõõdupuu võiks olla pesas seisev valge toonekure poeg. Tegelikult on pesas kolm kurepoega, teised kaks jõudsid end mugavalt istuma sättida, enne kui põlluvaheteed mööda lähemale jõudsime. Noorlindude nokad on hallikaspruunid (täiskasvanud lindudel punane) ning ka nende jalad on tuhmima punase värvitooniga. Pojad on ka hallimad kui nende säravvalged vanemad. Puu puhul on tegemist kahe-tüvelise betoonist elektripostiga ja mõttelisteks oksteks elektriliinid. Okstekuhila on kohale toonud ja sättinud pesainsenerid ise ja seda tõenäoliselt aastaid tagasi nõnda hästi, et vajab igal kevadel rändereisilt saabujate poolt vaid mõningast sättimist. Toonekure pesade kaardilt võib näha, et kõige enam pesasid asub Raplamaal, teiusel kohal on Valga ja Tartu vaheline ala (https://www.eoy.ee/valgetoonek.... Pildile püütud pesakond on võrokad ja kui pesas on emaseid linde, sobib neile sünniküla imeilus nimi Lilli-Anne! Pesast vaid ühe põllu ehk paraja konnade rivi kaugusel asub 1937. a. nurgakivi saanud Heimtali Peetri kirik, varem Peetrimõisa kirik.
Tekst ja fotod: Riina Kindlam
