Ehatare puhkekodu 25. juubelit märkiva peo eel ajasime juttu Ehatare administraator Ruth McFarlane'iga, kes rääkis nii puhke- kui põetuskodu tegevusest ja igapäevaelust. Nagu ta kinnitab, on tegemist täiesti erilise kohaga — Ehatarel on Torontos väga hea kuulsus; seal valitseb suurepärane õhkkond ja on sõbralikud töötajad, kes on loonud elanike jaoks kena kodu.

Ehatare puhkekodu avati 5. jaanuaril 1982, põetuskodu 6. märtsil 1995, kui hoonele ehitati 4. korrus. Mõlemat omab ja opereerib Eesti Abistamiskomitee Kanadas; puhkekodu reguleerib reeglite osas ka linnavalitsus ja põetuskodu tervishoiuministeerium.

Puhkekodus on 100 kohta, põetuskodus 32; maja on täis ja järjekorrad pikad. Elanike keskmine vanus on puhkekodus 91 ja põetuskodus 92 aastat. Ruth McFarlane'i sõnul on eestlased väga tublid, kuna keskmine vanus on kõrgem kui teistes puhke- ja põetuskodudes.

Et elada Ehatare puhkekodus, peab inimene olema iseseisev, tulles toime igapäevaelu toimingutega. Teda abistatakse muidugi nii palju kui võimalik. Süüa saab kolm korda päevas (eestipärast toitu valmistavad soome kokad), lisaks pärastlõunased ja õhtused kergemad eined. Kel soovi, võib poest lisatoitu tuua, nii mõnelgi on lisaks korruse omale ka toas külmkapp. Mitmed puhkekodu elanikud käivad suviti Eestis, talvel Floridas, omavad autot ja teevad oma käike nagu soovivad.

Teine lugu on aga põetuskodu elanikega, kus on täielik hooldus. Seal on rohkem abistavaid töötajaid, kes on saanud ka rohkem treeningut. Elanikud vajavad abi nii söötmise, riietumise kui vannitamise osas; leidub nii neid, kes terved füüsiliselt, kuid mitte vaimselt, ja vastupidi. Tervisemuresid on üsna erinevaid. Põetuskodu elanikud eriti väljas ei käi, kui käivadki, siis koos lähedastega.

Ehatare töötab ühtse perena — kontsertidel jm. ühisüritustel puutuvad puhke- ja põetuskodu elanikud kokku ja seda muret ei ole, et tuttav vaateväljast kaob.

Ehatare puhkekodu külastavad 7 eesti arsti — dr. Leesment, dr. Pahapill, dr. Marley, dr. Vanaselja, dr. Maimets, dr. Rebane, dr. Kuutan —, neil on oma patsiendid ja oma ajad. See töötab Ruth McFarlane'i sõnul väga hästi: kui inimesel on mõni tervisemure, aga kohal on mõni teine arst, saab abi ikka. Samuti on kohal õed 24 tundi päevas. Põetuskodus on olukord teine — sinna tuleb dr. Leesment (medical director & advisory physician) kaks korda nädalas, vaadates haiged üle, sest sealsed tervisemured on keerulisemad. Kui vaja, saadetakse nii puhke- kui põetuskodu elanikke spetsialistide juurde, uuringutele või haiglaravile.

Mõnikord on tulnud ette, et inimene saadetakse puhkekodust ajutiselt mõnesse teise põetuskodusse — seda siis, kui ta tervis järsku halveneb ja Ehatare põetuskodus pole hetkel kohta. Puhkekodu järjekorda peab Ehatare, põetuskodu oma tervishoiuministeerium. Põetuskodu nimekirja soovitakse end panna näiteks siis, kui on näha, et tervis hakkab halvenema.

Praegu on Ehatare puhkekodu järjekorras umbes 400 ja põetuskodu omas u. 60 inimest ja nagu ütleb Ruth, on väga raske öelda, kui kaua võtab aega, et ühte või teise saada.

Puhkekodus on 87 privaat- ja 12 kaheinimesetuba. Viimastes elavad abielupaarid, aga ka mitmed kaasa kaotanud inimesed. Koos on elanud ka õed. Varem tuli ette, et inimeste sissetulekud olid väiksemad ja tuba jagati ka võõra inimesega, nüüd pole seda esinenud. Ehatare kirikusaalis on peetud ka ühed pulmad — seda küll enne 1995. aastat, kui Ruth sinna tööle asus. Tubades on telefonid, osadel elanikel on olemas ka arvuti ja internet.

Põetuskodus on aga 32 voodikohta, naised ja mehed on eraldi tubades, ka sealsete elanike hulgas on üks abielupaar. Voodikohti on kolme sorti: privaat (8), semiprivaat (11) ja üldine (13).

Ehataresse kolimine on kahtlemata suur muutus — tulla ära oma kodust ja asuda elama uutesse tingimustesse. Puhkekodus tehakse elanikuga leping, et kui ta 60 päeva jooksul otsustab, et sealne elu talle ei sobi, võib ta välja kolida. Seda on tulnud ette siiski väga harva. Järjekorras olles võib juhtuda, et selle saabudes pole inimene veel valmis sinna kolima; siis jääb ta edasi järjekorda ja kolib sisse, kui tunneb, et selleks on sobiv aeg. Seega on süsteem igati paindlik ja sõbralik.

Ehatare elu teeb meeldivaks see, et kõik toimub kohapeal — käivad arstid, Toronto Eesti Ühispank, toimuvad kontserdid, peod, tegutsevad huviringid jpm. Eesti kirikuõpetajad käivad pidamas jumalateenistusi ja piiblitunde. Kolm korda nädalas käib füsioterapist. Tegevust on väga palju — kõik toimub samas majas, ei pea kuhugi sõitma ega talvel külma ja libedaga välja minema. Olemas on ka juuksur ja väike pood.

Igati soodustatakse ka, et ehatarelased saaksid veeta aega väljaspool maja: kui Eesti Majas toimub mõni huvitav üritus, viiakse elanikke sinna bussiga; samuti abistatakse transpordiga nii palju kui võimalik. Puhkekodu elanikest on moodustatud ka nõuandev komitee, kes otsustab, kui on vaja osta näiteks uusi vaipu, mööblit jm. Suured otsused teeb siiski abistamiskomitee, mille esimees on dr. Mart Leesment.

Ehatares on kokku 86 töötajat. Peaõde on Tiina Kumpunen, tegevusdirektor Rosemarie Lindau, toitumise ala direktor Helena Valitalo. Kogu töötajaskond on väga tubli. Lisaks käib abiks palju vabatahtlikke, keda võetakse hea meelega juurde. Oodatud on ka keskkooliõpilased.

Ehataret tohib külastada igal ajal; külalised võivad ka koos elanikega sööklas süüa, ostes selleks pileti. Ka mitmed Eesti Kodu elanikud käivad iga päev Ehatares söömas.

Ruthi sõnul on Ehatarel väga hea reputatsioon Toronto puhke- ja põetuskodude seas; linnavalitsuselt ja tervishoiuministeeriumilt on saadud kiitvaid hinnanguid. Kes soovib Ehatare kohta rohkem infot, võib külastada uut veebilehte www.ehatare.ca või helistada tel. 416-2840828.

*
Ehatare puhkekodu 25. aastapäeva puhul korraldab Eesti Abistamiskomitee Kanadas 27. jaanuaril Eesti Majas ilusa peo, kuhu on oodatud kõik elanikud, töötajad, abistamiskomitee liikmed ja külalised. Peol on nii õhtusöök kui eeskava; piletid on müügil Ehatares.

Märkmed: