Ehatares on kaunis komme — kutsuda kord aastas ühisele lõunasöögile kõik need, kes annavad oma suurema või väiksema panuse puhke- ja põetuskodu elanike heaks.

7. novembril kogunes Ehatare alumisse saali enamus 60 st nimekirjas olevast vabatahtlikust. Peoruumi oli lõikustänu ja viljakuse mõtetest ajendatuna dekoreerinud Erika Liiv. Teist aastat järjest pakuti osalenutele esmalt võimalust kaitsta end gripivastase süstiga. Kipuvad ju gripp ja muud külmetushaigused igal talvel kimbutama nii Ehatare elanikke, töötajaid kui ka vabatahtlikke.

Kokkutulnuid tervitas südamlikult maja toimekas organisaator ja tegevusjuht Rosemarie Lindau, kes kinnitas vabatahtlikele abilistele, et nende töö kannab tõesti vilja. Erna Randese koostatud statistika põhjal on vabatahtlikud kinkinud ehatarelastele oma ajast 3000 tundi. Et aga kõik oma külaskäike kirja ei pane, arvatakse, et tegelikult tuleks vabatahtlike arvele kirjutada vähemalt 3600 tundi, mida Rosemarie nimetas fantastiliseks ja austamisväärseks saavutuseks.

Edasi võrdles ta vabatahtlike panust veeallikaga, kuhu igaüks toob tilgakese vett ootamata selle eest erilist tähelepanu või kiitust. Ka hoolealused ise ei oska alati oma tänu väljendada või unustavad seda teha. Aga paljudele on vabatahtlike seltsis veedetud aeg päeva kõrgpunkt — eriline ja tähtis hetk, mis teeb tujugi paremaks. Kõik see kokku moodustab ühe ilusa ühise veeallika. Sest, nagu Rosemarie ütles, ilma individuaalse panuseta pole üldist.

Ehatare administraator Marva Griffiths selgitas oma sõnavõtus vabatahtliku abilise mõistet Websteri sõnaraamatu definitsiooni abil: see on isik, kes teeb, annab või pakub midagi vabal tahtel, spontaanselt; ilma tasu või kompensatsiooni ootamata ja saamata. Marva tänas Ehatare vabatahtlikke nende hea tahte, pühendumuse ja soojuse eest. Ta luges huvitava poeemi „Lillede keel”, kus igale taimele oli antud mingi nimest või välimusest tulenev positiivne omadus. Kokku kogunes sellest imetlusväärselt terviklik ja kirev bukett, kus iga lill säilitas aga ka oma individuaalsuse. Ta võrdles seda buketti Ehatare vabatahtlikega, kes igaüks toovad oma hoolealuseid külastades kaasa midagi head ja positiivset.

Et vanurid vajavad oma murede ja probleemidega ületamises eelkõige rõõmsat meelt, kutsus Aino Müllerbeck järgnevalt kõiki teisipäevaks, 19. novembriks Tartu College’is toimuvale Bibliograafia Klubi poolt korraldatavale üritusele nimetusega „Naer on terviseks”, kus lubatakse pakkuda ohtralt meelelahutust, nalja ja huumorit.

Söögipalve pidas peapiiskop U. Petersoo, paludes ühtlasi Jumala õnnistust vabatahtlike tööle.

Ülimalt maitsvat mitmekäigulist lõunasööki serveerisid abivalmid ja sõbralikud Ehatare töötajad ise.

Pastor J. Puusaag palus kuulajaid tõusta hetkeliseks leinaseisakuks, sest möödunud aasta oli viinud igavikku kaks Ehatare vabatahtlikku — Henny Aruja, ja just möödunud nädalal Mihkel Argeti. Pastor palvetas ka esmakordselt vabatahtlike lõunalt puudunud haiguse all kannatava praost em. Edgar Heinsoo eest ja palus õnnistust nii Ehatare teenistujate kui vabatahtlike tööle, viidates Pühakirja tekstile: “Mida te olete ühele neist vähemaist teinud, seda olete te mulle teinud.” Praost em. Heinsoolt tõi tervitusi ja häid soove A. Tuvikene.

Elevust tekitas teade, et lauakaunistused on mõeldud väljaloosimiseks. Õnnelikeks võitjaiks osutusid E. Edermaa, A. Müllerbeck. E. Pääbo ja dr. M. Leesment.

Kuid Ehatare poolt sai iga vabatahtlik veel ilusa kingituse ja tänukaardigi kaasa. Et vältida eksimist ja kartes kedagi välja jätta, ei hakka ma siinkohal nimesid siiski üles lugema, nagu esialgu kavatsesin.

Olge te kõik tänatud, kes ustavalt Ehatares käite ja seal oma abistava käe meie vanuritele sirutate! Aga tänu ka Ehatare töötasjaskonnale, kes nii heatujuliselt ja rõõmsalt oma tööd teeb ja iga külalist tervitab. Teame ju kõik, et teie töö pole sugugi kergete killast.

Märkmed: