Kui sa elad kahe jalaga keset aktiivset eestlust ja jälgid kõiki kaasmaalaste eluavaldusi, olgu see Eesti Majas, Tartu College’is, kirikute juures või mujal, siis nagu ei tule meeldegi, et meil on olemas ka paik, millele antud ilus luuleline nimi Ehatare. Sa muidugi tead, et ta on olemas, oled sellest kuulnud räägitavat ja tead isegi, kus kandis ta asub, aga mõte ei püsi kunagi ta juures piisavalt kaua, et sul tekiks sellest paigast reaalsem kujutlus.
See tundub asuvat kuidagi väljaspool kõike seda, millega me oma eesti hinge pidevalt toidame. Kuid aeg-ajalt juhtub, et mõni tuttav jääb neist tegemistest eemale, kaob silmapiirilt ja sul ei tule pähe kelleltki küsida, mis temaga on juhtunud. Kuni juhuslikult kuuled, et pole midagi juhtunud — temast on lihtsalt saanud Ehatare elanik.
Seadsin minagi neljapäeval, 2. novembril oma sammud selle paiga poole, kuhu harva on asja olnud, kuid kuhu seekord viisid ajakirjaniku ametikohustused. Räägiti, et Ehatare personalil on kavatsus austada inimesi, kes on ohverdanud oma aega ja tööjõudu Ehatare elanike huvides, hoolitsenud nende heaolu eest mitmel viisil. Kindlasti väärivad sellised inimesed ka ajalehe lugejate tähelepanu.
Sain vaevalt uksest sisse, kui ulatati mitu sooja tuttavat terekätt, lisaks hulk äratundvaid viipeid ja noogutusi. Juhatati riidehoidu ja siis alakorrusele, kus ootas pidulikult kaunistatud saal. Rahvahulk võttis kohmetuks, kuigi oli palju tuttavaid. Ei osanud arvata, et meie vanuritel on selline hulk vabatahtlikke abistajaid. Tuttavad olid ka daamid, keda kõiki olin mäletanud lastena, kuid kes nüüd väärikasse keskikka jõudnuna perenaise rollis askeldasid ja heatahtliku nareatusega uurisid, kummavärviline vein kellegi suulaele sobivam.
Lauad hakkasid täituma ja tuttav daam pakkus lahkelt oma seltskonda. Võtsin pakkumise rõõmuga vastu ja avastasin, et olin sattunud gaiderite lauda. Noh, mis siis ikka — on nooruses skaudipoiss oldud mitu head aastakest ja gaidid meeldisid mulle juba tollal. Peagi ilmnes, et aastakümned ei ole gaidluse olemust muutnud. Olin sattunud sõbralikku seltskonda ja pealegi sellisesse, kes Ehatare elu ja traditsioonidega hästi tuttav.
Jäin imetlema oma ette lauale paigutatud nikerdist, mis kujutas endast kanada hane. Ehtsast puuoksast lõigatud alus, millel suline rahvussümbol uhkelt oma tiibu laotab. Selline oli poetatud iga külalise ette, ilmselt siis kingiks ja kaasavõtmiseks. Lauanaaber teadis jutustada, et selliseid oli tootnud keegi kaasmaalane, kes nüüd äriajamisest loobunud ja ülejäänud inventari Ehatarele kinkinud. Tore inimene, andku Jumal rohkematele halba äriõnne.
Ehatare administratiivne peaperenaine Rosemarie Lindau ehk lihtsalt Roosi, kellena teda paremini tuntakse, tõusis kõnepulti, tervitas ja teatas, et söögialuseks antakse kõigile soovijaile influentsasüst. Arst ja õde olid seerumi ja nõeltega platsis ning rahvas muudkui seadis end ritta, üks õlg paljas ja rahulolev nägu ees, et hea kõik, mis muidu saab. Otsustasin, et ennast torkida ei lase, olgu motiiv kuitahes õilis, ootan järgmise arstivisiidini. Ja jäin kangekaelselt paigale.
Roosi tervitas kõige värskemaid Kanadasse saabunuid, kelleks oli Peetri koguduse abiõpetaja Marek Roots abikaasa ja pisitütrega. Siis andis sõna Eesti Abistamiskomitee esimehele dr Mart Leesmendile, kel oli vabatahtlike töötajate kohta hulk häid sõnu lausuda. Ühtlasi tervitas ta Ehatare neljanda korruse elanikku Ilmar Heinsood, kes endise aupeakonsulina ei raatsi ühestki üritusest eemale jääda. Seda sõnumit saatis kauakestev aplaus. Hetkelise vaikusega mälestati kaht lahkunud vaimulikku — praost emeeritus Edgar Heinsood ja peapiiskop Udo Petersood. Siis paluti baptistikoguduse pastoril Jüri Puusaagil öelda söögipalve.
Kui Roosi uuesti kõnepulti ilmus, ei pannud keegi imeks, et esimesed kiidusõnad kuulusid kokkadele. Eine oli maitsev ja rikkalik. Nüüd aga pöörduti pidulikult nende poole, kelle auks koosviibimine oli korraldatud. Vabatahtlikke aitajaid oli ohtralt ja Ehatare näitas oma tänulikku meelt. Ruth MacFarlane asus Roosit assisteerima, kahtlase välimusega tahvel kaenlas ja salapärane muie huulil. Ette hüüti Oldi Põder, kelle teened olid sedavõrd suured, et teda austas lisaks Ehatarele ka Ontario provintsivalitsus. Tunnustuskiri loeti ette ja 92-aastasel Oldil lubati seda kuulata istudes. Ta kuulas pika jutu ära ja kommenteeris lühidalt ilusas Tartu murdes — emakeelt ei tohi unustada.
Veel tõsteti esile kolm daami, kelle panus vanurite aitamisel oli olnud erakordne. Ei mäleta etteloetud tundide arvu, kuid neid oli aukartustäratavalt palju. Need kolm daami olid Siiri Lepp, Aino Müllerbeck ja Rita Kalda. Siis tuli järg teiste kätte, kuid Roosi taipas varsti, et ükshaaval tänamine viiks kogu protseduuri liialt pikale ja hakkas laudkondade kaupa kohale kutsuma. Aega võttis seegi, sest häid inimesi näikse meie rahva hulgas olevat rohkem kui teame. Suureks üllatuseks hõigati välja ka minu nimi. Protesteerisin küll, et pole mingi vabatahtlik ja mäletan selgelt, et minu aastakäik kuulus mobilisatsiooni alla, kuid olin sunnitud kapituleeruma, sest igale kingitud roosiõiele lisandus Ruthi südamlik kallistus. See jättis mu relvituks.
Häid sõnu öeldi veel vaimulike arvel, kelledest peale eelmainitute olid kohal Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas ja praktiliselt „oma inimene“ Kersti Kimmel. Pastor Puusaagi kohta lausuti tunnustavalt, et külastab Ehataret regulaarselt kaks korda kuus. Lõpuks sai veel sõna Helju Kruuv, kes esitas kena „kodukootud“ värsikese ehk mõttemõlgutusi elust.
Lahkusin tundega, et ehk polegi see vanaks saamine nii hull, kui su heaolu eest sellisel kombel hoolitsetakse. Kuid midagi jäi siiski hinge kripeldama: enne tuleb Ruthi kingitud roos ja soe embus kuidagi välja lunastada. Ehk jõuab veel.
