6.-17. oktoobrini toimunud Eesti Kunstnike Koondise Torontos (EKKT) 66. aastanäitus oli äsja lõppenud. Teismeline tuli koju ja nõjatas oma maalid vastu trepi seina. Kas neiul oli kahju, et ta maale ei ostetud või ta oli isegi õnnelik, et esimesed taiesed koju tagasi tulid?
Läksin Papermill Gallery at Todmorden Mills keskusesse, et kohtuda Elva Paloga, EKKT presidendiga. Elva Palo oli näitusesaalis juba kohal.Ta astus äsjasaabunud külastajate juurde, et neile näitusel esindatud kunstnike töid vabas vormis tutvustada. Kuulasin huviga kunstigiidi tähelepanukuid taieste tehnikast ja temaatikast.
Hiljem Elva Paloga vesteldes juhtis ta jututeema eesti kunstnike tutvustamisele mitte ainult eesti kogukonnas, vaid suuremale huviringile kogu Kanadas. Et luua ühendust teiste rahvaste kunstnikega ja jagada ühiselt kunstiruumi. Et elaksime nagu suures globaalses külas, kus - nagu käesoleval näitusel - on esindatud läti-kanada kunstnikud Valda Oestreicher, John Steins koos kanada kunstnike Susan Farquhari, Lorrie Gallanti ja Eestist saabunud Britta Benno oma kunstiteostega.
Kuuludes organisatsiooni Women’s Art Association in Canada, kus tegutseb üle 230 liikme, on olnud Elva Palol kui kunstiterapeudil võimalus kohtuda Kanada kunstnikega ja kutsuda EKKT näitusele külalisesinejaid. Nii seonduski käesoleva aasta kunstinäitus põlisrahvaste ja eesti pärimuse teemaga. Et mitte ainult eesti kogukond ei külastaks näitust, vaid ka külaliskunstnikud saaksid kutsuda oma sõpruskonda vaatama eesti kunsti.
Kunstinäitusel nähtu üle on igal kunstihuvilisel oma vaatenurk ja arvamus. 40 kunstniku pintslitõmbed ja nägemused asjadest, loodusest ja elufilosoofiast on mõtlemapanevad.
(Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 29. oktoobri 2021 paber- ja PDF/digilehest)
