Meie eelmises lehes oli põgusalt juttu IX koolinoorte laulu- ja tantsupeost. Tehnilistel põhjustel jäi välja meie uue kaastöölise Helina Tamme kirjutis, kes ise viibis sel ilusal peol. Et tegemist on kauni ja kalli laulupeo traditsiooniga, tasub sellest isegi mitu korda kirjutada.
Just need Alo Mattiiseni laulu sõnad olid IX noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõtteks. Rahvusliku taasärkamise ajal loodud laul kõlas enam kui 20.000 laulja esituses eriti võimsalt. On ju laul olnud läbi aegade ainukeseks võimaluseks, mille kaudu saime väljendada oma südamevalu, soove ja unistusi. Värske, rõõmus ja ärev pilk tuhandetes silmades kinnitas, et seda ammust traditsiooni on vaja jätkata, kuigi publiku osavõtt oli sel aastal suhteliselt madal. Vikerkaarenimelisel peol vikerkaarevärvilistes rahvarõivastes päris vikerkaare all — sellisena jääb kauaks meelde tänavune noorte laulu- ja tantsupidu. Õnneks soosis ilm peolisi. Rongkäik möödus täiesti ilma sajuta. Kõikide Eestimaa maakondade esindajad, Harjust Võruni, sammusid läbi linna Vabaduse väljakult laulukaareni.
Kui olid kõlanud Alo Mattiiseni legendaarne „Ei ole üksi ükski maa“ ja president Arnold Rüütli peokõne, langesid varsti ka esimesed piisad, millele järgnes suurem sadu. Pilvede hajudes ilmus justkui lohutuseks taevasse vikerkaar, peagi ka teine. Peolised ajasid hetkeks pead kuklasse ja imetlesid üle lauluväljaku ulatuvat värvidemängu.
Andrew Lloyd Webber üllatas Eestimaad
Peaüllatuseks oli Andrew Lloyd Webberi lugu „Keegi pole üksi päikese all“, mille ta kirjutas spetsiaalselt meie laulupeole, sõnad sai pala Leelo Tunglalt. Lisaks esitati kaks Webberi ingliskeelset laulu. Maailmakuulsa helilooja palu dirigeerinud Eri Klasi sõnul õigustas Webberi lugude repertuaari võtmine ennast igati. „See näitas, et meie laulupidu on osa rahvusvahelisest muusikaelust,” kinnitas ta. Kas on see nii ka tulevikus, et laulupidudel kõlavad kõrvuti eestikeelsetega muukeelsed palad, jääb asjaosaliste otsustada.
Kirev tantsukangas
Üheksandast koolinoorte tantsupeost võttis osa enam kui 7000 tantsijat üle Eestimaa. Kõik need lapsed sidus ühtseks vikerkaareks pealavastaja Angela Arraste. „Oleme jälginud, et kõik tantsijate poolt moodustatavad joonised oleksid erinevad, et ükski ei korduks,“ kinnitas ta. Sadu aastaid vanad tantsud olid põimunud kokku verivärskete, alles selleks peoks selgeks õpitud sammudega. Tantsuetenduse üks võimsamid ja hämmastavamaid osi oli võimlemisrühmade ühiskava, koos loodi üle Kalevi staadioni kulgev vikerkaar. Tantsijate hulgast võis leida nii Muhu-seelikus blondi plika kui tumeda tüdruku. Sild eilse, tänase ja homse vahel sai oluliseks jooneks kogu peo kokkupanekul. „Isalt pojale, emalt tütrele ja nii edasi, see on alati nii olnud. Sild varasemate ja nüüdsete tantsude vahel, piltlikult taevasild — vikerkaar,“ arutles Arraste peo moto teemal. Eriti õnnelikuks tegi korraldajaid ilmataadi ime — kolm päeva järjest näitas ennast vikerkaar üle taeva.
Tunnustust tegijatele
Mait Agu „Suve-tants tõi isegi kõige püüdlikemale lastele muretu-suvise ilme ja pidu sai tõelise hoo sisse. Alustati uue, tantsupidu edendava tavaga — esmakordselt anti välja tantsuõpetaja preemia. Seda tehakse Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde loodud tantsupedagoogide Niina ja Alfred Raadiku nimelisest allfondist. Esimesena pälvis preemia Tartumaa õpetaja Lea Hanni, kes juhendab kaheksat laste- ja üht õpetajaterühma.
Pealtvaatajaid ja esinejaid võrdselt
Kui laulupidu oli vaatamas-kuulamas ligikaudu 20.000 huvilist, siis tantsupeo etenduste ajal vaatasid vastu pooltühjad tribüünid. Tantsijaid ja vaatajaid oli peaaegu võrdselt, neist paljud esinejate sõbrad sugulased.
Laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhataja Ilmar Moss pidas publiku vähesuse põhjusteks jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmänge, heitlikku ilma ja televisiooni otseülekandeid. „Inimene valib mugavama, tugitoolivariandi,“ märkis Moss.
Kas traditsioon peaks jätkuma
Peole eelnenud päevadel arutleti eesti ajakirjanduses korduvalt küsimuse üle, kas laulupeod on oma aja ära elanud või mil moel peaksid need jätkuma. Kui suur osa eesti inimesi eelistab kord viie aasta jooksul toimuvale üldrahvalikule pidupäevale jalgpalli finaalmänge, siis on sellised mõtted paratamatud. Laulupeo üldjuht Hirvo Surva kinnitab, et koos lalmise-tantsimise jätkamine on väga vajalik ja peab rahva madala osavõtu põhjuseks eelkõige piletite müümist laulu- ja tantsupeole. „Kui tegijad leiavad raha aastatepikkusteks ettevalmistusteks, siis riik peaks leidma vajaliku raha mujalt kui piletitulust. See pidu peaks olema võimaldatud kõigile, kes tahavad kord viie aasta jooksul kokku tulla ja kõik koos hingata,” tõdes Surva. Kui tänased laulu- ja tantsulapsed aastate pärast peole tagasi vaatavad, ei ole neil ilmselt meeles kesine kõhutäis, kõva küljealune öötundidel või aeg ajalt liialt rabistanud vihm, vaid just ühislaulu ja tantsu emotsioon, see „koos hingamise tunne“.
Ei ole üksi ükski maa
Eestlased Eestis | 09 Jul 2002 | Helina TammEWR
Eestlased Eestis
TRENDING
