Pealkirjas mainitud ja hästi tuntud, Anna Haava tekstile kirjutatud Miina Härma laul sai Euroopa eestlaste koori laagris 2011. a jaanuari viimasel nädalavahetusel Haus Annabergis Bonni äärelinnas täiesti uue tähenduse. Võib-olla isegi mitu nii koori, iga laulja jaoks eraldi kui ka eestlaste kui rahvuse jaoks Euroopas.
See imeline “uhke ja hää” tunne
Paljud eesti lapsed, kes Nõukogude okupatsiooni ajal kasvasid nime poolest vabariigis, sisuliselt suletud moodustises lühendiga ENSV, vastasid küsimusele, kelleks sa saada tahad: “Välismaalaseks.” Enamik Euroopa eestlaste koori liikmetest ongi nn uusväliseestlased, kuid suurem osa neist pole lapsepõlves kindlasti ilmtingimata Eestist igaveseks eemale tahtnud. Ometi elavad nad täna õnnelikult mõnes Euroopa riigis, niipea tagasi ei taha, aga ajavad “eesti asja” innukamalt kui kunagi varem.
Tõelise kultuuripärlina säravad koori ridades nn pärisväliseestlased, kes sündinud välismaal, kuid kelle koduseks keeleks oli, on ja jääb eesti keel, ning eestlastega pere loonud pärisvälismaalased, kes pole pidanud paljuks seda kummalist keelt omandada. Rääkimata Belgias elavast sakslannast Sigrunist, kes laulab kõikides ümbruskonna eesti koorides, mis lähiümbruses koos käivad ning kelle eesti keele oskus on imetlusväärne. “See on suurepärane, et saab nii lihtsalt oma kodumaa üle uhke olla ja seda näidata ka. Meil, sakslastel, ei tohi sellist olla ju,” ütleb ta. Peaaegu kümme aastat Saksamaal elav Marge täiendab: “Ka president Lennart Meri ütles kunagi, et Saksamaast on saanud omamoodi Canossa, kahetsuse riik.* Sakslased on võtnud endalt võimaluse armastada oma kodumaad ja seda ka välja näidata.” Avaldame kõik lootust, et ajaloo valu kord ununeb ning oma rahvuse üle võib iga eurooplane uhke olla ka väljaspool jalgpalliväljakut.
Sajanditepikkuse koorimuusikatraditsiooniga maades elavad lauljad tunnistavad ka seda, et elukoha koorides laulmine ei pakkuvat iialgi niisugust naudingut, ei olevat õiget “sädet” ega “väge”. Nii et välismaalaseks võib üks eestlane saada, kui selleks juba ei sündinud, aga laulmise väge ei võta temalt miski.
Piiriülesed eurooplased
Euroopa eestlaste koor on suurepärane näide ametnike keeles “piiriülesest koostööst”. Viimases laagris tõstsid “kohaloleku kontrolli” ajal käed Belgia (11), Eesti (3), Hollandi (3), Inglismaa (6), Luksemburgi (5), Saksamaa (22), Soome (16), Šveitsi (4) kõrval ka Austria (1) ja Läti lauljad (1). Paljudel neist on oma asukohamaad raske, et mitte öelda võimatu, üheselt määratleda, sest tihti elatakse ühes, aga töötatakse hoopis teises või koguni mitmes riigis kordamööda.
Lisaks geograafilisele mitmekesisusele on koor jätkuvalt mitme põlvkonna kohtumispaik. Suuremad lapsed liituvad järjest koori ridadega, tullakse kohale kõrgkoolidest üle Euroopa, isegi Eestist. Väiksemad harjutavad omaette mängides eesti keelt ning küllap saavad paljud neist kõrvalt kuulates kaasa ka lauluhuvi.
Koori asutamise ajal lepiti kokku, et üks eesmärk on tutvustada eesti laulukultuuri asukohamaades. Nii lauldaksegi ühtviisi innukalt Eesti ärkamisaegset klassikat, noorema põlve heliloojate uusloomingut aga ka kerge muusika ning džässiklassika seadeid. Paljud koori liikmed toetavad ka mõtet, et tulevikus võiks tagataskus olla üks laul ka igalt elukohamaalt. “Oleks hea, kui esitaksime kontsertidel ühe selle riigi laulu, kus me parasjagu esineme,” on Heiko Saksamaalt kindel.
“Repertuaari vaja uuendada ja laiendada,” nõustub Reet Inglismaalt. “Just keerulisemate laulude õppimise ja laulmisega tuleb selline tunne, et oleme midagi saavutanud.”
Füüsiliselt või juriidiliselt?
Eesti reklaamikorüfeel Harri Egiptil on üks klipp, mis algab sõnadega “Igal perenaisel võib tekkida küsimus: kuhu panna kana, kuhu lillkapsas...?”. Iga harrastuskollektiivi arengus on aegu, mil tekib küsimus: kuidas edasi? Reklaamis pakub suurt valikut potte ja panne kooperatiivi kodukaupade baas, kooril tuleb aga ise mõelda nii vormi kui sisu üle.
Euroopa eestlaste koori “staap” koos koorivanem Mare Rahkemaga asub Saksamaal, see aga ei ole tosina riigi lauljaid ühendava kollektiivi puhul argument, miks peaks koor olema just Saksa seaduste järgi asutatud juriidiline isik. Mare on tunnistanud, et mittetulundusühingu asutamine Saksamaal on bürokraatia meistriklass. On mõeldud registreerida end Eestis, kuid lisaks tugevamatele esindusõigustele saab MTÜga kaasa ka koosolekute ning ranged aruandekohustused. Seni on rahataotlustega abistanud üks Eestis asuv rahvakultuuri keskselts.
Üheks võimalikuks vormiks pakutakse välja seltsing. “Beene koor on näiteks seltsing,” toob Margit näite. “Peab olema liikmete vaba tahe ja põhikiri. Ei ole küll juriidiline isik, aga näiteks Kultuurkapitali jaoks täiesti tõsiseltvõetav üksus.” Väga paljud Eesti koorid on samuti seltsingud, tundub olevat hea ning läbiproovitud vorm.
Margit Luksemburgist pakub välja ka mõttekoja idee. "Selles võiks olla esindaja igast riigist. Praegu on ainus arutelu vorm kirjavahetus koorivanemaga ja ringkirjad." Mõttekoda võiks olla n-ö ajutrust ja pakkuda Marele tuge.
Vahed hoo ja hoobi vahel
Lisaks vormilistele küsimustele tuleb mõelda ka kalendrile. Kas iga laager peab lõppema uhke kiriku- või vabaõhukontserdiga või on lauljad piisavalt motiveeritud ka lihtsalt harjutama?
“Aastas peaks olema see üks tippsündmus, laulupidu, suurem kontsert, turnee ja paar laagrit selle nimel,” pakub Mari. “Ilma suurema eesmärgita niisama koos laulda võib vahel, aga mitte jutti.”
Mu varasem naaber II aldi rühmas, Maive Belgiast, on laagris kolinud hoopis sopranisse. Küsimusele, mis toimub, saan vastuseks, et ta otsustanud veidi eratunde võtta ning õpetaja olevat delikaatselt märku andnud, et alt pole tema jaoks see õige häälerühm. “Tunnen end suurepäraselt,” on Maive oma uue kohaga rahul. Päris mitme inimesega tuleb jutuks, et tegelikult kuluks üks personaalne tunnike hea lauluõpetajaga ära igaühele. Hääleseade vajalikkuse mõte kumab läbi ka mitme inimese tagasisidekirjast.
Arutatakse läbi 2011. a järgmiste laagrite ja esinemiste ideed. Kinnas visatakse järgmisena Luksemburgile. Teeme selle laagri Margiti, Tiia ja Mairisega tagasiteel autos juba teoreetiliselt valmis. “Selline koostöö mulle meeldib,” kiidab Mare ning saadab 10. veebruaril laiali ametliku kutse 20.-22. maiks Luksemburgi pealinna sõita. Tulevikulaagri mõtteid mõlgutab Šveitsi esindus, ka Soome ja Inglismaale oleme alati oodatud ja Annabergis on reserveeritud juba mitu nädalalõppu aastani 2014, nii et igav ei hakka.
Vastandid tõmbuvad, see on tõsi
Harjumuspärasest dirgentide tandemist Kalev Lindal – Lauri Breede puudus seekord viimane. “Loodan, et Kalev end üle ei pingutanud, intensiivsus oli tohutu. Proovid olid eriti tõhusad, Kalevi hääleharjutuste varamu lõputus kummitas veel pühapäeva õhtulgi,” õhkab Mari Soomest vaimustunult. “Milline karisma! Pühendunud muusik ja hea huumorimeelega Kalev inspireeris kõiki endast parimat andma,” tunnistab seekordne teine dirigent, Reet Kromel-Williams. Meenub, et 2008. a oktoobri laagris võrdlesin ma Laurit ja Kalevit Kaval-Antsu ja Vanapaganaga. Seekord täiendavad Kalev ja Reet teineteist justkui jõukas ning elurõõmust pakatav Lõuna-Eesti taluperemees ning haldjaemand keldi muinasjutust.
Suur osa lauljaist teavad Reeta eeskätt tundliku ja andeka lauljana, Inglismaa eestlased aga ka sealse kooritegevuse juhina. “Eriti tore oli uut repertuaari laulda ja Reet Kromel-Williamsiga kohtuda, sest olen ta häält alati imetlenud,” ütleb Elo Soomest.
Reet oli laagrisse kaasa toonud keskaegse ja samas aegumatu helikeelega Inglise loo “Greensleeves” ning omaloomingulise laulu “Lummus” kooriseaded. “Uskusin, et oma erilise helikeelega oleks see lauljatele väljakutsuvaks vahelduseks,” ütles “Lummuse” autor. “Koor tegi imelise töö: keerukas ja džässilik materjal omandati sisuliselt kahe päevaga!” ei olnud Reet õnnetunde väljendamisega kitsi.
Väsinud, õnnelikud ja alati tagasi tahtvad
Pühapäevast lõppkontserti on lisaks koori pereliikmetele tulnud kuulama ka mõned kohalikud daamid ja härrad. See teeb rõõmu ja sunnib kokku võtma.
Sigrun veedab selle kontserdi publiku poolel: “Kiidan täpsust ja seda, et paljud nii särasid. Üldiselt on nii, et kui kooriliikmed niivõrd tõsiselt laulavad, tekib küsimus, kas laulumine neile üldse rõõmu pakub. Selle koori puhul võib ütelda, et kindlasti!”
“Mulle on tähtis, et oleksime asjaarmastajate koor, ütleb San Franciscost pärit Georg, kes praegu Soomes elab. “Rõõm on tunnistada, et koor on selle kahe ja poole aastaga, mil mul on au olnud sinna kuuluda, teinud märkimisväärse arenguhüppe. Just selline see koor olema peakski: pakkuma laulurõõmu erineva kogemusega lauljaile, aga mitte tooma kaasa “verd, higi ja pisaraid”.
“Annabergi tulek on tänu Marele natuke nagu vanaema juurde tulek, selline soe tunne on, et oled alati tingimusteta oodatud,” võtab Elo südamlikult kogu asja kokku. Kahtlaselt nooruslik vanaema, mõtlen, ja tahangi jälle tagasi. Vaiki olla ei saa.
------------------------------
* President Meri peokõnest Saksamaa taasühinemise 5. aastapäeval 3. oktoobri 1995
Ei saa mitte vaiki olla ehk kuidas Euroopa eestlaste koori lauluhoog vaibuda ei taha
Kultuur
TRENDING
