Aprillis saabus Inglismaalt kurb sõnum: Einar on kutsutud taevasesse tallu, kus teda uued väljakutsed ootamas. Veidi vara küll, septembris saanuks ta 75, mis on ju alles tõhus meheiga. Eks tegi ta siin ilmas mitme mehe töö, põletades end mitmest küljest.
Einar Sanden (Einar Ein) sündis Tallinnas major Johannes Eini perekonnas. Hariduse omandas Eestis, Saksamaal, Inglismaal. Doktorikraadi kaitses University of Wales’i juures. Oli nooruses meremees ja Eesti Meremeeste Unioni sekretär. Hiljem vabakutseline kirjanik, publitsist ja kirjastuse BOREAS mänedzher.
Püha Taanlase (nii kutsusid Einarit lähemad sõbrad) loomingu loetelu tuleks piisavalt mõjukas. Ta on kirjutanud eesti ja inglise keeles, lisaks arvukad tõlked teistesse keeltesse, taasvabas Eestis on ilmunud mitme raamatu taastrükid, aga ka uued teosed. Ta on luuletanud, olnud näitekirjanik, romaanide ja dokumentaalteoste autor, satiirik, ka kunstiraamatu autor. Lisaks tunnustatud publitsist, kes kirjutanud maailma ajakirjanduses rohkesti Eesti teemadel, esinenud televisioonis ja raadios. Ja seda kõike üksikvõitlejana. Aastakümneid on ta kirjutanud suurteost „Eesti Kaubalaevastiku ajalugu“, andnud välja ka bülletääne EESTI LAEVANDUS ja SHIPPING IN EXILE.
Elades suhteliselt eraldatuna Cardiffis, hoidis ta kätt eestlaste vabadusvõitluse pulsil, oli üks enaminformeeritud inimene, suur kodumaa patrioot. Erinevalt paljudest „asjatundjatest“ oskas ta langetada ausaid ja karme otsuseid, ei läinud kaasa esoteeriliste spekulatsioonide ega vandenõu teooriatega.
Ta oli paljureisinud mees, kellel sõpru igas maailma nurgas. Kindlasti ka vaenlasi. Millisel ausal inimesel neid pole? Igatahes NSVL-i julgeolekule oli ta sedavõrd ebamugav tegelane, et tema kirjavahetuse partnereid Eestis ähvardati NSVL-i kaugematesse rajoonidesse saatmisega. NSVL luges Einarit ohtlikuks vaenlaseks, tema laimamine sealsetes väljaannetes muutus rutiiniks.
Meie isiklik tutvus (olin Eestis lugenud tema romaane „Süda ja kivid“ ning „Loojangul lahkume Tallinnast, mis salapärasel moel olid üle piiri jõudnud) algas kohe pärast seda, kui olin 1982. a. Prantsusmaal poliitilise põgeniku staatuse saanud. Einar otsis alul kontakti kirja teel, siis tulid telefonikõned ja juba ma olingi Cardiffis. Hiljem olime koos Hispaanias, Rootsis, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Taanis jm. Kõikjal olid Einaril ees sõbrad ja tuttavad. Laienes minugi tutvusringkond.
Ja seiklusi oskas Einar välja kutsuda ja üles leida. Olime ühel ööl mööda külavaheteid sõites sattunud väikesesse Saksa-Belgia piiripunkti. Valvur küsis Einarilt dokumente, ta ulatas ametnikule Inglise passi, mille vahel oli äsja NSVLiidust väja tellitud venekeelne ja -vapiline sünnitunnistus. Nojah, valvur näis veidi ehmunud ja pöördus minu poole sama palvega (tavaliselt piisas piiripunktides vaid autojuhi dokumentidest). Ehmatasin mehikese sootuks ära: Prantsuse reisidokument, kus sees päritolu kohta märge – sovietique d’origine esthonienne. Üksiku piirivalvuri öiseid tundeid võib mõista. Käskis meil teelt kõrvale pöörata ja läks meie paberitega putkasse. Aknast nägime, kuidas ta kuhugi helistas ja kätega vehkis. Läks tund-poolteist, enne kui ta lõpuks tagasi tuli, paberid tagasi andis ja edasi sõita lubas. Karta võib, et sel ööl äratati unest rida tähtsaid Saksa piiriohvitsere.
Ja Einari iseloomustamiseks veel üks seik. 1978. a. oli Saksamaal surnud kirjanik Robert Raid, kelle teos (algselt saksakeelne) „Kui venelased tulid…“ maailmas laineid lõi. See tuleks vast vene keelde tõlkida ja vene koolilastele tasuta jagada.
Surnuaia ülemuse kabinetti kogunes esinduslik kogu eestlasi, sakslasi, baltisakslasi, arutamaks, kuidas kirjaniku hauda kujundada. Vaidlused olid ägedad, aga kokkuleppele jõuti.
Siis küsis surnuaia ülemus: „Kes selle samba kinni maksab?“ Vaikus, vaikus muutus päris piinlikuks. Einar: „Mina maksan.“
Einar oli abielus poolatar Elzhbietaga, kes halveneva tervisega mehe eest väga hoolitses. Nende eluviisiks kujunes järgmine aastatsükkel: neli kuud Tarragonas Hispaanias, neli kuud Tartus Eestis ja neli kuud Cardiffis Inglismaal. See aastaring võimaldas Einarile parimaid klimaatilisi tingimusi, olles omamoodi sümboliks selle maailmakodaniku ja andunud eestlase elule.
Puhka rahus.
