Tunded on ikka põnevad — vahel paneb ennastki lausa imestama, kuidas meie koondis on kõik need 60 aastat vastu pidanud! Ja selle aja jooksul on toimunud nii suuri muutusi.
Kui koondis 1956.a. asutati, oli seal 12—14 liiget, sama grupiga tegutseti 10—12 aastat. Alles 1980-ndate aastate keskpaiku hakkas koondise liikmete arv suurejooneliselt kasvama.
Muide, koondis kasvas välja kunstinäitustest, mida tollane Eesti Seltsi esimees Hans Lupp Vana-Andrese kiriku saalis 1950-ndate aastate keskel korraldas. Seal esinenud kunstnikud koos Voldemar Pätsiga otsustasid, et teevad oma klubi. Esimesed kolm aastat oligi selle nimi Eesti Kunsti Klubi Torontos. Ja kui 1959.a. muudeti nimi koondiseks, jäi püsima ikka sama lühend, mida ei tahetud muuta — EKKT — millele Abel Lee tegi logo.
Suurem osa tollastest liikmetest olid Pallase kunstikooli haridusega, nii et Pallase vaim oli tugev. Algaastatel juhatas kunstnik Erik Pehap 12 aastat iganädalasi aktijoonistamisi modelliga.
Algul üüriti klubiruumi King St. peal, paigas, kus praegu on kõrghooned. Hiljem koliti Queen St. peale. Edasi järgnes klubiruum Mirvish Village’is, mida kasutas ka kunstnik Endel Kõks, kui ta Rootsist külas käis.
Hiljem muutus klubiruumi üürimine kulukaks ja koondise tegevus kolis ametlikult Benita Vommi aadressile. Nüüd juba viimased 17 aastat on koondise ametlikuks aadressiks olnud minu kodu, mis tähendab, et kõik näitustega seonduv — riputuskonksud jm. ning EKKT tegevusse puutuv — raamatud, kirjavahetus jne. — peab siia mahtuma.
(Pikemalt Eesti Elu 14.augusti paberlehes)