Jah, ekraan on taas valge – EstDocs on selleks aastaks lõppenud, vähemalt publiku jaoks. Arvukaile tegijaile tähendab see lühikest hingetõmbepausi, et järgmise aasta pidustuste ettevalmistustega alata.
Festival lõpetati reedel, 22. oktoobril Glenn Gould Studios Lennart Meri filmiga „Linnutee tuuled“. Etendus läks „täismajale“ ja tund aega enne algust kubises fuajee külastajaist. Veinipokaalid kõlisesid kokku, maitsti hõrgutavaid suupisteid ja vesteldi elavalt.
Pärast festivali direktor Ellen Valteri avatervitust võtsid tervituseks sõna veel Eesti Vabariigi Suursaatkonna USAs pressi- ja kultuuriatašee Terje Raadik, üks moderaatoreist Kristiina Davidjants ning Erika ja Osvald Timmase Mälestusfondi volinik Toomas Saar. Viimane andis Ellen Valterile pidulikult üle „meie oma Oskari“ – ikka eestilikult k-ga – ja kutsus esile publiku tormilised kiiduavaldused.
Pärast linastusele järgnenud lühikest vaheaega asus kõnepulti tuntud Kanada kirjanik ja esseist, Rahvusvahelise PEN klubi president John Ralston Saul, kes esitas säravalt vaimuka referaadi ohustatud keelte teemal, mis mõjus loomuliku jätkuna samateemalisele filmile. Linastuse eel, vaheajal ning tõenäoliselt ka lõpul oli lugupeetud autor agaralt ametis oma raamatute signeerimisega, mida rohkelt osteti.
Lõpuks tegi Ellen Valter teatavaks esitatud filmide hindamistulemused. Zhürii oli parimaks filmiks tunnistanud „Palusalu“, produtsent Priit Vaher, Erik Norkroos / Umberto Productions, rezhissöör Kristiina Davidjants.
Publiku lemmiku auhind jagunes kolmeks võrdväärilistele filmidele: eelpool mainitud „Palusalu“; „1939 – Ma elasin Eesti Vabariigis“, produtsent Ivo Felt / Allfilm, rezhissöör Liina Trishkina; ja „Eestlane Jaapanis – Tõlkes kaduma läinud“, produtsent Artur Talvik / Eetriüksus, rezhissöör Artur Talvik.
Ainsal kohalviibival rezhissööril Kristiina Davidjantsil oli põhjust oma säravat näoilmet demonstreerida ning end humoristliku ergutushüüdega tiivustada: „Urra-urra – Kristiina, murra!“
Kui ma magusat rahuldust nautivalt Ellenilt küsisin, kas oli midagi, millest ta lõpuõhtul erilist rõõmu tundis, vastas ta kõhklemata: lavakujundusest. Lisas kohe, et rõõmu valmistajaid oli loomulikult palju, kuid Leo Grünbergiga pidi tal küll olema vaimne telepaatia – tegi omal algatusel täpselt sellise, nagu tema oleks seda näha soovinud.
Ekraan on valge, kuid olgem julged – ta tumeneb järgmisel sügisel uuesti.
Arvukas vaatajaskond on ette garanteeritud.
