EKRE fraktsiooni aseesimees
Head kolleegid! Teema, millest me täna rääkida tahame, ja ettepanek on ääretult oluline: ÜRO rändelepe ja selle rahvahääletusele panek.
Ma teen väikese ülevaate, kuidas see teema meile üldse siia lauale on jõudnud. See saaga on ausalt öeldes ülimalt häbiväärne. Eelmise aasta märtsis käis välisminister Mikser väliskomisjonis seda teemat tutvustamas, jutumärkides, sellepärast, et ÜRO rändeleppe teema oli peidetud Euroopa Nõukogu teemapunktide vahele sugugi mitte ÜRO teemana, millest ta libises sujuvalt üle, väites, et tegemist on täiesti formaalse ja mitteolulise asjaga, millest Eestile mingeid kohustusi ei sünni. Ta kinnitas, et läbirääkimisi hakatakse alles pidama ja lubas väliskomisjoni ja Riigikogu hoida asjadega kursis.
Paraku järgnes sellele täielik vaikus, läbirääkimisi küll peeti, aga Riigikogu ei vaevutud sellest informeerima, kuni oktoobris võtsime EKRE fraktsiooni poolt teema Riigikogus üles ja hakkasime küsima, et teatavasti lepe olevat allkirjastatud juba suvel, aga millised on siis Eesti seisukohad. Tükk aega hämati, lõpuks oldi sunnitud tunnistama, et tõepoolest jah, kõik on kokku lepitud. Mikser väitis, et Riigikogu väliskomisjon on ju sellele heakskiidu andnud, tema käis isiklikult seda tutvustamas. Seda, mida tutvustamas käidi, seda polnud toona olemaski. Ja te mäletate kõik väga hästi, kuidas meile siin kinnitati ja ka Eesti avalikkusele, et tegemist ei ole absoluutselt millegi olulisega, et need punktid ei ole siduvad, mis selles leppes on.
Nii EKRE kui väliskomisjon nõudsid rändepakti eesti keelde tõlkimist ja selle avalikustamist. Sellega venitati, venitati väga pikalt, kuni lõpuks tehti see ära ja mis me sealt siis leidsime. Kui võrrelda originaaltekstiga, siis tegelikult oli toimunud täiesti selge võltsimine. Rändepakti nimi, mis ongi tegelikult rändelepe, oli väga häguselt eesti keelde tõlgitud – ränderaamistik. Üheski ÜRO ametlikuks keeles sellist nimetust ei ole. Leppes oli üle 20 commitment'i, kohustuse, mis oli eesti keelde tõlgitud: me võtame endale pühendumuse. Kõikides teistes keeltes on see täiesti selgelt tõlgitud kohustustena, aga meile väidetakse, et kohustusi ei ole võetud.
Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõpeb sõnadega "vastavalt rahvusvahelistele normidele", ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Pealegi öeldakse paktis, et tegemist on vaid verstaposti, mitte jõupingutuste lõpp-punktiga. See on vaid üks samm sellel teel. Ja me oleme näinud küll ja küll, kuidas Euroopa nii-ütleda rahvusvahelised normid on muutunud rahvusvahelisteks reegliteks ja kohustuseks, millest enam ei saa üle ega ümber mitte ükski riik, eriti need riigid, kes on nii-ütelda vabatahtlikult need kohustused endale võtnud.
Nii et tegelikult on tegemist täiesti selgelt Eesti riigi ja rahva huve riivava leppega, mis on täiesti otseselt ka meie põhiseaduse vastane, sest tühistab sisuliselt sätte meie põhiseaduses, kus on öeldud, et Eesti riik loodi Eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamiseks. Selles olukorras ei ole enam võimalik säilitada eesti keelt, rahvast ega kultuuri.
Ja kõige piinlikum on see, et seda häma ja valet on aetud pidevalt, see viis ka valitsuskriisini. Kui valitsus ei olnud võimeline võtma ÜRO rändeleppega liitumise asjus otsust vastu, siis sokutati see n-ö Riigikogule. Me teame, kuidas see siin Riigikogus läbi suruti. Aga tegemist oli avaldusega, mitte Riigikogu otsusega ja avaldusel ei ole absoluutselt mitte mingisugust õiguslikku jõudu. Ja ka see avaldus võeti vastu ainult tänu Reformierakonna kahepalgelisele käitumisele, kes lihtsalt tõmbasid saba jalge vahele ja kadusid siit saalist nelja tuule poole.
Ainukene, kes tegelikult on valitsuse seisukohti toetanud, et tegemist justkui ei olevat kohustustega, on õiguskantsler Ülle Madise, kuid temast me teame kõik suurepäraselt, et ta ei anna mitte erapooletuid õiguslikke hinnanguid, vaid pigem poliitiliselt kallutatud, tellimuse peale tehtud analüüse ja vastuseid.
Kõige häbiväärsem on see, ma meenutan, et valitsuse otsus puudub, kes peaks välispoliitikaga tegelema ning Riigikogu avaldusel ei ole mingisugust õiguslikku alust, kuid sellele vaatamata andis välisminister Mikser korralduse meie ÜRO saadikule see lepe heaks kiita.
Kogu selle hukatusliku protsessi taga on seisnud üliaktiivselt Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Aga siin ei ole ka midagi imestada, sest nende esimehe poolt väljaöeldud ametlik doktriin kõlab ju väga lihtsalt: rahvusriiklus on ebainimlik ja ohtlik düstoopia. Ja selle düstoopia ja ebainimlikkuse hävitamisega ongi siin tegemist.
Põhiseadus ütleb, et kõrgeim võim Eestis on rahvas. Ja see on meile kõikidele kohustuseks, sellest ei saa üle ega ümber. Ja rahvas on täiesti selgelt ÜRO rändeleppega liitumise vastu, küsitluste järgi ligi 75% meie inimestest ei toeta seda. Sellega liitumine on kõige räigem demokraatia rikkumine, mis toob kaasa järjekordse sammu meie suveräänsuse ja meie rahva kadumise poole. Just selle tõttu ongi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tulnud välja eelnõuga, Riigikogu otsuse eelnõuga panna ÜRO globaalses rändepaktis osalemise küsimus rahvahääletusele.
Iga iseseisva demokraatliku riigi kodanike üheks kõige olulisemaks õiguseks on otsustada, keda ja mis tingimustel soovida oma kaasmaalasteks ja kodanikeks, see tähendab, keda lubada oma riiki ja kuidas välismaalasi kohelda. ÜRO globaalne rändepakt tekitab Eestile tulevikuks moraalseid ja poliitilisi suuniseid migratsiooni käsitlemiseks, riivates sellega otseselt Eesti Vabariigi suveräänsust. Seega on ÜRO globaalse rändepaktiga ühinemine või mitteühinemine ühtaegu väärtusküsimuseks, kuna mõjutab mitte ainult meie, vaid ka meie järeltulevate põlvede elu täiesti otseselt, aga ka põhiseaduse alusprintsiipide riive lubamise küsimus. Sedavõrd põhimõttelise küsimuse puhul ei tohi ühiskonda poliitilise otsuse tegemisest kõrvale jätta, nii nagu seekord järjekordselt tehti. Tegemist on väärtusotsusega, mille puhul ei ole vajalikud sügavad eriteadmised, vaid meie rahval on selleks olemas piisav küpsus, piisav ajalooline kogemus, piisav tarkus teada ja tunda, mis on meile hea, mis on meile ohtlik ja mis võib saada meie lastele, lastelastele täiesti fataalseks.
Aga üks väike aga on tõesti, mida ilmselt võib-olla keegi siin ka küsib. Meie eelnõu ettepanek oli viia rahvahääletus läbi koos Riigikogu valimistega 3. märtsil. Me esitasime selle eelnõu juba novembris ja see oleks andnud seaduse järgi, kui seda oleks menetletud, piisava aja, mis seaduses on ette nähtud, ehk kolm kuud referendumi korraldamiseni otsuse vastuvõtmisest. Paraku on aga seda eelnõu marineeritud siiamaani, seda ei ole lauale pandud. Nüüd lõpuks jõudis see ka komisjoni ja täna siia ning kolme kuud enam Riigikogu valimisteni ei ole. Sisuliselt ei ole seda referendumit võimalik selle tähtajaga läbi viia. Aga kuna sellel on kaks lugemist, siis vahepeal on võimalik viia sisse parandus, et mitte viia referendumit läbi 3. märtsil koos Riigikogu valimistega, vaid hoopistükkis Euroopa Parlamendi valimistega mai lõpuks, ja selleks on meil piisavalt aega, et see korraldada.
Nii et ma loodan, et te tõepoolest näitate, kelle poolt te nii saadikutena kui erakondadena seisate. Kas te hoolite Eesti rahvast, meie tulevikust, meie lastest, lastelastest või jätkate lihtsalt endist teerulliga ülesõitmist omaenda rahvast, kas te peate kohaseks lihtsalt kellegi välismaise nõuandja ja jumal teab kelle heakskiitu, kes on liberaaldemokraatliku rahvusriikide hävitamise plaaniga kaasa läinud või sirgeselgsust ja otsustate, et meie oleme selle riigi peremehed, meie ise otsustame, meie ise teame, mis on meile hea. Ja kui me vaatame, et selle leppega ei ole mitte liitunud kõik riigid, vaid selle leppe on tagasi lükanud nii USA, Jaapan, Austraalia jne, siis on tegelikult täiesti naeruväärne eeldada, et nende riikide rahvusvahelise õiguse asjatundjad ei jaga mitte midagi, ei saa aru, et tegemist on ühe tühise paberiga, mis ei pane meile mitte ühtegi kohustust ja see on lihtsalt deklaratsioon. Ja et meie mõned tarkpead on targemad kui teiste riikide asjatundjad.
Põhiseaduskomisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Hääletustulemus oli 14:14, seega ei leidnud ettepanek toetust ja eelnõu läks teisele lugemisele. Saadikuid oli saalis vähe, vastu olid sotsid ja enamik keskerakondlastest. Reformierakond hiilis täies koosseisus lihtsalt minema.