Ekspeaminister Mart Laari kõne Isamaaliidu koolituskeskuse Pro Patria ja Ühenduse Rahvuslased koostöös Konrad Adenaueri Fondiga korraldatud konverentsil „Eestluse elujõud“ 24. jaanuaril Eesti Rahvusraamatukogus (lüh.)

Me ei saa vaadata tulevikku, kui me ei tea, missuguses seisus me tegelikult oleme. Ettekannet ette valmistades lehitsesin vanu materjale Eesti rahvusluse üle. 1917—1920. aastatel mõtteid vahetanud poliitikud ja ajakirjanikud olid küllaltki pessimistlikud. Kuid samal ajal ja kõigest hoolimata loodi Eesti rahvusriik ja toimus Vabadussõda. Sellest johtuvalt on ehk tänagi vaja objektiivselt üle vaadata, kust me tuleme, kuhu läheme, kas meil on läinud halvasti ja mis saab edasi. Edasimenkuks näen kolme võimalikku kriteeriumi: 1. eestlaste osakaal Eestis. Eesti on ju see maa, kus eestlased elavad. See, kas me oleme siin maal enamuses või vähemuses, kas tunneme ennast kindlalt või ebakindlalt, kui palju meid võrreldes teistega on — see on meile, eestlastele, oluline. 2. eesti keele positsioon. Kas siin maal räägitakse eesti keelt? Kas seda räägitakse rohkem või vähem? Milline on tuleviku tendents? 3. kõige raskemini mõõdetav — rahvusluse tunne. Kas meis on seesmist tunnet, et see maa on midagi väärt, et ma tahan siin maal elada ja selle rahva hulka kuuluda ja olen vajadusel valmis selle rahva eest ka seisma? Kui vaatame eestlaste osakaalu Eesti rahvastikust aastani 2020, ei ole see pilt nii hirmutav, kui oleks arvata võinud. Vaadates eriti madalseisu 1989. aastal pole asi täna enam nii hull. Eestlaste osakaal Eestis on kiirelt kasvanud. Vaadakem Eestis kooliminevate 1. klassi õpilaste arvu. 1990.—91. a. oli eestlaste osakaal 1. kl. õpilaste seas ligi 60 %, vene õpilaste osas üle 40 %. Sellel õppeaastal 1. klassi läinute puhul on aga muutus olnud ülimalt kardinaalne. Vene õppekeelega laste osakaal on vähenenud 2 korda ja seda 10 aasta jooksul. See näitab, mida oleme suutnud 10 aasta jooksul ära teha. Eesti keele oskajate osakaal rahvastikust on samuti hakanud kiiresti kasvama. See kasv on toimunud siin elavate muulaste keeleoskuse paranemise arvel. Kuidas mõõta ja missugune tegur näitab rahvuslust? Seda on raske leida. Ainus konkreetne tegur on kaitsetahe. Teisisõnu — kas selle rahva ja maa eest ollakse valmis võitlema? Kas oleksite valmis Eestit kaitsma? Sellele küsimusele vastab üle 60% inimestest jaatavalt ja see protsent on Euroopa kõrgemaid. Veelgi huvitavam on aga see, et Eestit on valmis kaitsma ka siin elavad mitte-eestlased ja see on jälle üks faktor, mis on läbi teinud suurima tõusu. Me võime seda nimetada assimileerimiseks, ümberrahvastamiseks, tegelikult toimub aga eesti ühiskonna kokkukasvamine, ja hoopis kiiremas tempos, kui me seda ette oskame kujutada. Me ei peaks häbenema rahvusriigi tiitlit. Selle poole me ka selgelt läheme. Ükski neist muudatustest pole toimunud iseenesest. See on olnud üsna selge poliitika, mida me oleme ajanud. Aeg-ajalt tehes küll manöövreid vasakule ja paremale, aga ometi alati hoides kompassil seda tähte silme ees, mille poole liikuda. Meie ülesanne on olnud tekitada tuleviku suhtes kindlustunne ennekõike siin elavates eestlastes, sest ainult sellele kindlustundele saab tugineda stabiilsus ja rahu Eestis. Oleme teinud selgeid ja avalikke otsuseid ning rõhutanud, et me eesmärk on rahvusriik ja oleme seadnud eesti keele ja kultuuri selgelt esikohale. See ei tähenda, et me tahame kedagi rõhuda või vähemustelt midagi ära võtta, kuid oma viisakal moel oleme siiski oma asja ajanud. Sestap ei tohi me praegust suunda muuta ja unustada, et oleme endiselt piiririigi staatuses. Tahaksin loota, et uus valitsuskoalitsioon ei võta tõsiselt koalitsioonileppe üht sätet, milles vihjatakse võimalusele vaadata läbi eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ülemineku ajagraafik. Taoline muudatus ei oleks kellelegi kasulik. Eeskätt oleks see aga kahjulik siin elavatele mitte eestlastele. Suurim oht rahvuslusele peitub aga meis enestes. Meid on liiga vähe ja jääb järjest vähemaks. Vähene eestlaste hulk tähendab aga esmalt rahvusliku konkurentsivõime langust, tööealise elanikkonna osakaalu vähenemist, sisserände kasvu, aga ka noorte suuremat väljarände kasvu. Mida peab tegema? Esmalt tuleb reaalselt seada lapsed meie ühiskonnas esikohale. Tuleb tagada, et laste kasvatamine oleks majanduslikult mõttekas. Seesama loosung — 1000 krooni lapsele — tuleb tõsiselt käsile võtta. Kui me neid eesmärke ei saavuta, on kõik muud püüdlused mõttetud. Kui me ei muuda oma hoiakuid, ei suuda me seda probleemi lahendada. Me peame suutma lahti saada oma alaväärsuskompleksist ja lõputust enesehaletsusest. Saavutus on seegi, et oleme suutnud püsima jääda, et meie seas on ajaloo vältel olnud ikka neid inimesi, kes on võidelnud ka lootusetutes olukordades. Meie ajalugu on palju rikkam, uhkem ja ausam, kui seda tahetakse näha või näidata. Kui me seda endasse uskuvat suhtumist ei kasvata, siis ei tule ka lapsi, sest lapsed sünnivad uhketesse peredesse. Selle uhkuse juurde käib arusaam, et meiegi oleme midagi väärt. Rahvusluse kasvades aga võiksid koos tegutseda erakonnad, valitseda ühised arusaamad ja mõistmine, et on viimane aeg olla ometi ühiselt millegi poolt, mitte enam millegi vastu.

Märkmed: