UNESCO kutsel kogunesid eksperdid Tallinnasse arutlema, kas vabaühendused suudavad vaimset kultuuripärandit ehk piirkondlikku elulaadi ja traditsioone kaitsta.
Maailma vaimse mitmekesisuse kestmine on ühenduse hinnangul tähtsam kui mõne nähtuse kandmine UNESCO pärandi nimekirja, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Vaimseks kultuuripärandiks kvalifitseeruvad ka piirkondlikud käsitöötavad, söögiharjumused moosikeetmine või õlletegu ja lood, miks, millal ja kes on meistrid, kes vanu kogukonnale tänini olulisi oskusi hoiavad.
UNESCO vaimse kultuuripärandi osakonna juht Cecile Duvelle ütles, et võtmesõna on "kaitsmine",mis tähendab elava vaimse pärandi alleshoidmist.
Tema sõnul on vana vaimset pärandit vaja kaitsta seda enam, mida rohkem moodne elu peale tuleb. "Muidu saavad meist ühesugused maailmakodanikud. Selleks, et olla tõepoolest moodne maailmakodanik, peab meil kõigil olema kas külas või perekonnas midagi, mis paneb meid kuuluma teatud kindlasse kultuurigruppi," lausus Duvelle.
UNESCO Eesti Rahvusliku Komitee nõukogu esimees, Tartu Ülikooli professor Kristin Kuutma rõhutas, et vaimse kultuuripärandi hoidmiseks on vaja riigiaparaadi ja vabaühenduste koostööd, kusjuures tähtis on, et inimesed oskavad oma kohalikku iseolemist hinnata ja hoida.
Kuigi on põhjust kurta, et kodanikuühiskond pole Eestis veel päris valmis, pole ka põhjust arvata, et see ühel päeval valmis ei saa. Eestis toimuval UNESCO seminaril jagavad kogemusi mitme maa pärimusehoidjad.
Eesti vaimset pärandit esindavad UNESCO kaitstava pärandi nimekirjas Seto leelo, Kihnu elulaad ja meie laulu- ja tantsupidu. Viimased on nimekirja kantud koos Läti ja Leedu laulupeoga.