Loodame Sind peagi näha esinemas loenguga Eesti ühinemisest EL-iga. Palun kirjelda oma senist tööd.
EL-iga ühinemise eeltingimuseks oli Eesti vastuvõtt WTO-sse, Maailma Kaubandusorganisatsiooni. Aastatel 1995—1999 toimunud läbirääkimistel WTO-ga ühinemiseks olin Majandusministeeriumi esindajana valitsusdelegatsioonis. Loomulikuks jätkuks sellele oli töö EL-iga ühinemiseks ettevalmistumisel — a.-il 1998—2003 olin teenuste vaba liikumise töögrupi juht.
Selle aasta 1. mai on Eestile tähtis päev — Eestist saab EL-i liikmesriik. Tegemist on suure muudatusega; mida tooksid esile, mida võidame ja mida kaotame?
Sellel aastal saab 1. mai olema väga meeldiv päev, tunnen siirast heameelt, et Eesti saab olema EL-i liige.
Kogu protsess on olnud üles ehitatud nii, et me võidame. Kaotamise osas vastaks ma, et pigem oleme pidanud tegema valikuid. Oleme kaalunud erinevaid lahendusi ja pidanud vajalikuks teatud juhtudel teadlikult mõnedest loobuda — ka sellistest, mis esmapilgul võiksid isegi tunduda suhteliselt kasulikud. Loobumised on olnud vajalikud selleks, et vastu saada midagi väärtuslikumat. Üksikute eeliste kaitse asemel on eesmärgiks olnud kiire arenguga jätkusuutlik Eesti.
Üheks teadlikuks valikuks oleks siiani Eestis kasutusel olnud ja maailmas oma liberaalsuse poolest tunnustust leidnud reeglite asendamine EL-i kui tolliliidu reeglitega. Praegused EL-i väliskaubanduse reeglid on küll vähem liberaalsed, samas aga arvestades, et Eesti kaubandus EL25-ga (liikmete arv pärast 1. maid) hakkab moodustama üle 80% Eesti praegusest väliskaubandusest, et 1. maist rakenduvad sellele osale meie väliskaubandusest EL-i sisekaubanduse reeglid — on oodata pikemas perspektiivis stabiilselt häid tingimusi meile kõige olulisemal turul.
Tihti on küsitud, et kas teataval määral loobumine iseseisvusest ei ole mitte saatuslik viga...
Kas me üldse oleme loobunud iseseisvusest? Pigem on Eesti rahvas 14. septembril 2003 langetanud otsuse koos teiste EL-i kuuluvate riikidega oma iseseisvust jagada.
Näiteks võiks tuua kohustuse teavitada tehnilist normi ning rahvuslikke standardeid sisaldavate õigusaktide eelnõudest. Teavitamisprotseduuri üheks etapiks on status quo periood, mille jooksul peatatakse siseriiklik menetlus ning nii EL-i Komisjon kui ka liikmesriigid saavad teha märkusi esitatava eelnõu sisu kohta.
Esmapilgul võib tunduda, et sellised reeglid kitsendavad meie iseotsustamist. Kuid ka Eestil võivad tekkida huvid mõne liikmesriigi rahvuslike standardite osas. Alates 1. maist on meil sõnaõigus teiste liikmesriikide antud valdkonna õigusaktide sisu küsimustes. Selline EL-i kontekstis jagatud suveräänsus on ulatuslikum sellest, mida me siiamaani suveräänsusena käsitlenud oleme.
Sa tood näitena majanduslikke argumente, samas mitte kõik pole rahas mõõdetav...
Tõesti pole paljud valikud rahaliselt mõõdetavad. Näiteks kui vaatame Eesti Vabariigi eesmärke — eriti aga põhiseaduse preambulas toodud nõuet tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade — siis üheks väga positiivseks muudatuseks on, et eesti keelest saab üks EL-i ametlikest keeltest koos kõigi sellest tulenevate eelistega. Eelnenud ajaloos pole eesti keelel kunagi olnud nii laiaulatuslikku haaret.
Kaheldamatult saab see sündmus mõjutama Eesti-Vene suhteid. Mis suunas on oodata arenguid?
Positiivses suunas: tooksin näite jällegi kaubanduse alalt. Nagu me kõik teame, on Venemaa alates 1995. aastast Eesti kaupu maksustanud topelttollidega — tavalise enamsoodustusrezhiimi tollimaksu asemel võetakse Eesti päritolu kaupadelt kaks korda suuremat maksu. Alates 1. maist 2004 peab Venemaa rakendama EL-i kui tolliliidu koosseisus oleva Eesti kaupadele tavalist tollimaksumäära.
Täname vastuste eest. Loodame Sulle esitada rohkelt küsimusi juba Torontos. Peatse nägemiseni!
Tänan Sind! Ja kindlasti on kõik küsimused teretulnud!
