Seistes järjepideva Eesti Vabariigi 84. aastapäeva lävel, heites pilku minevikku ja mõeldes tulevikule on tunne, et ühest küljest pole midagi muutunud, teisest aga palju.
Aastal 2002 on põhjust uhkust tunda Eesti saavutuste üle teekonnal tagasi Euroopasse, mida peaks kinnitama NATO liikmeks saamine. Oodata tuleks ka määravat referendumit, mis annaks rahvale valiku, kas astuda Euroopa Liitu või mitte, just nii nagu otsustasid Euroopa demokraatlike riikide kodanikud ise. Uhkust on ka põhjust tunda teiste saavutuste üle, eriti spordivaldkonnas. Tänu Andrus Veerpalule lehvis esmakordselt sini-must-valge taliolümpiaadi poodiumi kohal, esmakordselt kõlas Eesti hümn talisportlastele ja maailmapublikule, kinnitades sellega Eesti kuulumist rahvaste perre, näidates samas, et suudame rahvusvahelisel areenil võidukalt ja väärikalt esineda.
Ent on ka muresid. Kuigi uus valitsus on lubanud jätkata endiste valitsuste välispoliitiliste sihtide saavutamise poole liikumist, tekitab muret see, et poliitilisel tandril pole Eesti sugugi nii stabiilne kui tahaks loota. Asi ei ole Itaalia või Argentiina tasandil, kus koalitsioonid ning riigijuhid muutuvad pea nii tihti kui aastaarvudki, aga rahul ei saa olla sellega, et Toompeal üksmeel valitseb harva. Tuleb samuti muret tunda idanaabri välispoliitika ning Peipsi taguse vaesuse ja rahulolematuse suhtes. Sisepoliitikas on Eestis samuti kihistumine, nagu peaminister Kallas hiljuti nentis, pole enam tingimata nii, et maa ja linna erinevus oleks väga suur, vaid on tekkinud polaarsus, kus ühel pool seisavad need, kes rahul ja teisal need, kelle elu valitseb rahulolematus.
Heites pilgu minevikku, Eesti Vabariigi väljakuulutamisele ja Vabadussõjale, on kasulik meeles pidada tolleaegseid õppetunde. Küsiti ju iseseisvuse algaastatel nii kodumaal kui mujal, kas meie iseseisvus on juhuslik. Ajaloolased teavad, et kõik sündmused rajanevad põhjuste lülidele, tuleb vahest küsida, mis siis oleks olnud, kui ühte lüli poleks olnud. Nagu teame, on iga hoone ainult nii tugev, kui on ta kõige nõrgem vundamendiosa. Kui torni ehitades üks kivi puudu jääb, mille tulemusena torn kokku variseb, saab selle kivi puudumisele näidata kui olulise lüli puudusele. Siinjuures aga ei tohi unustada, et ehk vast oleks leitud teine kivi — ja sellega taas rõhutada, et ajalugu ei ole üks kivi, üks lüli, vaid ta oleneb kogu sündmuste käigust.
Eesti iseseisvust, Vabadusõja võidukat tulemust saab siduda kolme üldpõhjuse külge. Esimene — ehk tähtsaim tänapäeval: Eesti rahvuslik uuestisünd, etnose kinnitamine, identiteedi taasleidmine. Rahvas selleta võib riiki rahvastada, aga selleta pole ta teistest inimmassidest, hallidest, kollastest või pruunidest erinev. Sinimustvalge rahvas see-eest on. Paradoksaalselt saab seda näiteks Kanada ja USA näidetega kinnitada, kus sulamiskatlas valguvad kõik üheks, isegi üle piiride. Teiseks muidugi tegur, mille üle eestlastel ei olnud otsustavat sõna — liitlaste võit ilmasõjas. Ning ei tohi unustada seda, et Venemaa kokkulangemine võimaldas imperialismi rusudest vabariikidel tõusta. Seda tänu relvadele, tahtejõule ja liitlaste abile. Paralleele N. Liidu kokkuvarisemisega on siin samuti olemas, õnneks Teine Vabariik sai teoks ilma Teise vabadussõjata. Kaugelt vaadatuna need viimased kaks tegurit võivad jätta mulje, et Eesti tekkimine oli juhuslik.
Kuid see jätab arvestamata selle suure ajaloolise tendentsiga, mis on aastasadu vana, Euroopas üle tuhande aasta. See on rahvuslik printsiip. Rahvuslikku printsiipi ja identiteeti saame säilitada keelt ja kultuuri hoides, unustamata muistset vabadusvõitlust, meie Lembituid, Gailiti Prügide rügementi, kus kolm põlvkonda õlg õla kõrval Eestile relvadega vabaduse kätte võitlesid, Kivikase koolipoisse, kes Vabariigi eest seisid, Krossi Wikmani poisse ja kõiki neid noori lapsi, kes Balti ketis seistes Eestile vabadust nõudsid.
Läbipõimiv on siin järjepidavus, vankumatu usk meie rahvasse, meie rahvusriiki. See on meie jõuallikaks, isegi kui poliitiliselt ei suuda üksmeelele jõuda. Alateadvuses on see üksmeel olemas. Ning kui rinnus pahvatab valla patriootiline uhkustunne, silmad lähevad Eesti lippu Utahi tuules lehvimas nähes niiskeks, riigihümni lauldes hääl väriseb, siis teame, et eestlane olla on uhke ja hää, et eestluse eest on tarvis võidelda ja seda aaret kaitsta, et hoida ühte nagu heitunud mesilaspere on meile omane ja oluline.
Ameerika riigi motoks on e pluribus unum - mitmest üks. Kui Läänemere kallastel elunev iidne rahvas, kel muistsed laulud suus, seda ameerika ladinakeelset loogikat ei unusta, siis saavad ka meie lapselapselapsed 24. veebruaril hõisata: ELAGU EESTI!
Elagu Eesti, elagu üksmeel
Arvamus
TRENDING
