Neid ridu kirjutama hakates sirvisin meie eelmise aasta vabariigi aastapäevale pühendatud lehenumbrit, mis tundub küll olema lähemal kui aastajao kuude kaugusel. Nii eredalt on meeles, kuidas mullu veebruaris elasime kaasa oma sportlaste esinemisele Salt Lake City taliolümpiamängudel ja kuidas rõõmustasime ühiselt võidetud medalite üle, nagu oleks oma osa nende väljateenimises meilgi.

Aasta on möödunud ja Eesti on selle ajaga taas suuri edusamme teinud, suured sihid nagu Euroopa Liit ja NATO veelgi käegakatsutavamaks muutunud — on ju eelnev aasta andnud küllaga põhjust rõõmustamiseks, ja lootused parema tuleviku nimel on taas kõrgel. Seda eriti lähenevate valimiste tõttu, mis kütab kirgi nii siin- kui sealpool ookeani.

Küllap on igal siin elaval eestlasel tekkinud kodumaast oma pilt — olgu see siis loodud kodumaa külastuste läbi, sugulaste-sõpradega kontaktide või loetu põhjal. Tänapäeval aitab selle pildi loomisel igati kaasa internet, ammendamatu informatsiooniallikas, mis hoiab meid kodumaal toimuvaga pea sama hästi kursis kui sealseid inimesi, lubades lahkelt oma arvamustel kujuneda.

Siin elades leiame, et tahame igati Eesti asjades kaasa rääkida, mis on ka loomulik: on ju siinsed eestlased aastakümnete jooksul Eesti vabanemise nimel palju ja märkimisväärset tööd teinud, ja kui vabadus ükskord teoks sai, siis igati selle hoidmisele ja riigi arengule kaasa aidanud. Kui Eestis võib märgata paljude inimeste puhul nn. poliitilist passiivsust — a la ‘las need riigimehed otsustavad, mis ma siin ikka arvan’ — siis vastupidiselt sellele on siinsetel eestlastel enamasti omad seisukohad, missugusena Eesti riiki ja sealset elu näha tahetakse.

Paljuräägitud lõhe — iseasi, kuidas keegi seda tunnetab ja mõne jaoks pole seda kindlasti olemaski — kodu- ja väliseestlaste vahel ongi vast sellega seotud. Kui kodumaal valitseb mõnedel siiski arusaam, et väliseestlastel pole ei valimistega ega riigi elu korraldamisega asja, tekitab juba seesugune hinnang mõlemapoolset kibestumist ja konflikti. Siiski teavad ju mõlemad pooled, et eesmärk on siiski sama: parem Eesti, parem elu. Ja nii nagu meis kõigis kindlasti pesitseb kübeke isekust, mis ajendab meis soovi näha inimesi mõtlemas, käitumas, tegutsemas nii, nagu me seda soovime ja paremaks peame, tahame me ka, et riik oleks just selline, meie ideaalide kohane. Me ei mõista sageli teist inimest ja solvume, kui keegi meid valesti mõistab või meie seisukohti ei jaga — samuti siit vaadates tunduvad paljudele ehk kodumaal tehtud sammud teistsugustena, kui oleksime ise teinud. Muidugi on igaühel õigus oma arvamisele, kaasa arvatud negatiivsele või pessimistlikule, sest arvamuste paljusus ju elu huvitavaks teebki.

Kui kellegi sünnipäevale minnes võtame enamasti kingituse kaasa, siis võiks me ju ka mõelda, kuidas oma riigi sünnipäeval talle tähelepanu osutame. Mis võiks selleks veel paremini sobida kui jätkuv kaasaelamine ja ühtehoidmine — kui vaatame järgmisel esmaspäeval Toronto Raekoja juures lehvivat sini-must-valget lippu, on emotsioone kindlasti rohkesti, millest jääb võidutsema uhkus meie väikese rahva saavutuste ja tubliduse üle. Peame oskama uhked olla!

Märkmed: