Tihti võib tunduda, et ajalugu on üks asi, mis eest ära ei jookse. Et haara vastav teos kätte siis, kui parasjagu aega süvenemiseks jätkub. Aga kas see on tingimata ka nii meie lähedaste ja tuttavate ajaloo puhul, milles me oleme tahtmatult osalised? Pole ju väikesel Annil mida lugeda või sirvida, kui Vanamamma ei jätnud oma tegemistest täpsemaid kirjeldusi. Kunagi Eestisse juuri avastama minnes võib see raskeks osutuda, kui ta näiteks ei tea, mis oli esiema kodukoha, talu ja neiupõlve nimi.

Meie keskel on praegu veel inimesi, kes on näinud aegu, mis ei olnudki nii kaua tagasi, kuid mis ei kordu iial ja on nende järglastele suuresti ettekujutamatud. Need isikud suudavad sellest värvikalt rääkida, küsimustele vastata ja fotode ning esemete abil meile ajaloo elavalt paika panna.

Mõned inimesed vajavad selleks julgustust, näiteks lapselapse pidevat anumist. Ühed kirjutavad tasavägiselt oma mälestusi, kas elulugude kogujate üleskutsel või soovist selgitada omastele elus tehtud otsusi ja kõike sellest lähtuvat. Teistele on kergem, kui neile lähenetakse mikrofoni või videokaameraga. Ja õnneks on ka neid inimesi, kes astuvad oma (või oma kadunud eakaaslaste) lugudega ette, teiste rõõmuks ja innustustamiseks, nagu möödunud neljapäeval Eesti Maja kristallsaalis.

Meie kogukonnas ei ole mälestuste kirjapanemine sugugi võõras tegevus. Koos on seda aastaid tehtud professor Tiina Kirsi juhendamisel, ringis, kus arutatakse ja lahatakse ka rohkeid talletamise stiile. Selle rühma kogunemised, etteasted ja raamatuesitlused on toimunud Tartu College'is, nüüd aga koguneti keskpäeval valgusküllasesse Eesti Majja ja ürituse korraldajaks oli Eestlaste Kesknõukogu Kanadas. Täpsemalt on tegu sarjaga, mille avaüritusel astusid ette kuus mälestuste talletajat.
EKN-i esimehe, teadustajarollis Avo Kittaski sõnul on mitmed inimesed näidanud üles huvi oma lugudega üles astuda järgmisel Meele & Mälu kokkutulemisel, tõenäoliselt novembrikuus.

Seekordsete lugude ühisnimetajaks oli „Elu okupatsiooni all“. Esimesed puldi juurde astujad olid kooliõed Saima Varangu ja Irene Loosberg, Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi lõpetanud. Pr. Lender rajas kooli pealinna 1907. a., et eesti tüdrukud saaksid head haridust eesti keeles; et takistada nende venestumist ja saksastumist. Kedagi ei jäetud ukse taha, vaesemad vabastati õppemaksust. Naised esitasid vaheldumisi kirkaid mälupilte: pr. Lenderi vallandamisest, tagasitulekust ja hilisemast arreteerimisest, õppeainete keeldudest ja kohustuslikest paraadidest; kuidas naabripere minema viidi ja käidi piilumas küüditatute ronge. Saksa ajal keelati ära ladina keel — seda ei olevat tüdrukutel vaja. Saima Varangu sai koolilõpumärgi klassi ühisel tähistamisel, 5 päeva enne 9. märtsi suurpommitamist 1944, Irene Loosbergil oli sel ajal juba lõputunnistus käes, millele oli peale trükitud sirp ja vasar. Need olid komistuskivid, vahepeal oldi noored ja saadi niisama nalja.

Igal ajal ka armuti, võibolla pingelisel, närvilisel ajal veelgi pimestavamalt. Aino Müllerbeck (tollal Randmäe) jagas oma sõjaaegset armastuslugu, saksa okupatsiooni ajal Valgamaal, kui tema oli 16- ja sinisilme Jaan Tõnissoo 22-aastane. Kaasakiskuvalt mõjusid kirjeldused tööst ja koosolemistest, kus räägiti sõjaaegseid nalju ja lauldi. Ajast, mil sõnad rehepeksupäev ja hobuvanker olid tavalised (panin neile oma märkmetes kastikese ümber — nüüdseks on neil eksootiline kõla) ja vanemad ei lubanud oma tütrel jalgrattaga sõita. Jaan mobiliseeriti ja Aino põgenes läände, kaasas puust karbike, mille kallim oli talle 18. sünnipäevaks kinkinud. Kummalgi olid hiljem oma pered ja nad kohtusid taas 46 a. möödudes. Väike õlest kaunistusega kinkekarbike tulvil õrna aja tundeid on siiamaani riiulil Torontos. Kui vanaema sellist juttu pajatab, lakkab ta olemast kõigest ja ainult vanaema.

Koledaid mälestusi ei soovi Eerik Purje meenutada ega jagada, pigem naljakaid. Ka okupatsiooni võeti alul naljategemisena Peipsi-äärses kolkas, kus ta üles kasvas. Seal tutvus ta okkalise sõnaga hävituspataljon. Nemad tundsid nimelt huvi riigimetsas karjas oleva poisi vastu, kelle märkmikes oli krüptilisi sõnumeid. Neid näiteks kummitas, mida võiks tähendada „56 paremale, saar Põhjameres“ ja miks see oli maha tõmmatud. Nad ei mõistnud, et tegemist oli kirgliku ristsõnade lahendajaga. Karjapoisi märkmik konfiskeeriti, kuid õnneks muu lubatu jäi vaid ähvarduseks, aga mitte alati. Oli ka tuttavate mõttetuid surmaminekuid ja kummalisi ülesandeid omakaitse ridades, mil Eerikul oli vaheldumisi püss ja mandoliin süles.

Pärast vaheaega näitas Vaado Sarapuu katkendit Helmut Leloviga tehtud video-intervjuust. 94-aastane hr. Lelov tuli augustis oma kasutütrega Floridast Kotkajärvele Metsaülikooli, sihiga oma kirevast elust rääkida. Õnneks tuli sinna ka Vaado, kes salvestas kokku viis tundi tema elulugu. 1912. a. Pärnus sündinud mehest sai laevakapten, kes Soome lahel ja palju kaugemalgi mitu korda surmasuust pääses. 1946. a. sõitis ta 18 kaasmaalasega kalapaadiga „Inanda“ Rootsist läbi Shotimaa, Madeirani välja ja sealt 31 päevaga üle ookeani Miamisse. Vaatamata kõrgele eale on hr. Lelov ülimalt terane; kõik nimed on meeles kui masinal ning ajalooline ja poliitiline analüüsivõime siiani võrratult paigas.

Viimasena astus üles Marjorie Devine, kelle 2002. a. ilmunud raamatu „Irma“ eestikeelne tõlge oli alles trükisoe. Pr. Devine kirjutas oma eestlannast sõbranna elukäigust raamatu 40 a. pärast nende esimest kohtumist. Pühendunud autorist ja tema tütrest said raamatu koostamise käigus suured Eesti huvilised, kes nüüd mitu korda Irma sünnimaad külastanud. Sellest rohkem edaspidi.

Eestlased Kanadas

TRENDING