Käesoleva aasta aprillis esines Eerik Purje Tartu College’is loenguga, kõneldes oma kirjanduslikust tegevusest ja teatud muutustest selle iseloomus. Teema oli piisavalt huvipakkuv, et anda põhjust usutleda kirjanikku, otsides vastuseid uutele üles kerkinud küsimustele.
Defineerides elavat ajalugu tähendasid, et tegeled ajalooareenilt lahkuva põlvkonna vaimse pärandiga. See vihjab missioonitundele. Kas võiksid täpsustada oma motivatsiooni, tutvustada mootorit, mis annab su loovale vaimule tõukejõu ja miks tunned, et just sina oled kohustatud sellega tegelema? Vastus sellele küsimusele peitub kõnesoleva põlvkonna ajalistes piirides. Inimkonna vananemine on pidev protsess ja seepärast on igasugune piiride tõmbamine suvaline. Minu arvates oleks üsna loogiline nimetada selle põlvkonna esindajaiks neid, kes 1944. aasta sügisel olid ise otsuse langetajad, kas jääda kodumaale või lahkuda. Noorimad nendest lähenevad eluaastatelt üheksakümnele. Neil on veel märkimisväärseid mälestusi ja kogemusi sõjaeelsest Eesti Vabariigist, okupatsioonidest, põgenemisest ja kõigest hilisemast. Eesti iseseisvuse taastumise ajal olid need enamikus veel piisavalt noored, et vabanenud kodumaad külastada, kuid liiga vanad, et sinna elama asuda. Sellesse põlvkonda kuuluvana tegin ehmatava avastuse. Olen nende hulgas vist ainus loominguline kirjanik kogu maailmas, kellelt võiks oodata selle ülesande läbi viimist. Vabandan siiralt, kui ma end selliselt väljendades mööda lasen ja kedagi riivan, kuid minu teada on veel ainsa teisena elus minust neli aastat vanem Ilmar Jaks. Sellest väga erudeeritud kirjanikust pole aga viimasel ajal palju kuulda olnud. Kunagist pagulaskonda esindavad veel küll mõned nooremad, kes endale kirjanikuna nime teinud ja on rõõmustaval kombel aktiivsed. (Pikemalt Eesti Elu 28. oktoobri paberlehest)
