Sõitsin laupäeva õhtul Kingstoni, kus toimus elektroakustilise muusika tähe all kontsert, mis oli kuulutatud välja kui kahe Queen’s ülikooli õppejõu loominguline esitus. Muusikaprofessorit dr. Kristi Allikut tunnen vanast ajast, aga oma loomingut pidi esitama ka teine ülikooli õppejõud, kellel esivanem eestlane. Nüüd, veidi vanemas eas, ei ole ma enam suur kontserdil käija. Jaksan vaid taguda eesti trummi. Niisiis topeltpõhjus Kingstoni sõit ette võtta.
Kingstonis paiknev Queen’s ülikool on küllaltki vana, aga see, mida nägin, säras vastu eriti hõbedaselt heleda täiskuu valgel, nagu 19. märtsiks ennustatud. Ei oska öelda, kas vanad kiviehitised, kaasa arvatud Grant Hall oma kitsa kellatorniga, olid just minu külaskäigu puhul liivapuhastusega läikima löödud. Astun peaaegu tänavalt kontsertsaali, mis teda ümbritseva kõrge rõduga jätab kuningliku ilme.
Keset saali uhkust paikneb laudadel ning põrandal massiivselt elektroonikat. Ümberringi toolid kuulajaskonnale. Istujate taga kümmekond kõlarit, seatud sõõri. Sõõri taga kaugemal haigutab suur lava, millel kaks võimendajat-kõlarit. Hmm, mida need mustad hiigelkastid tahavad öelda?
Kui kontserdi nimeks on pandud ,,Electroacoustic Environments”, siis võib see tähendada kas ümbrused või keskkonnad, olenedes ökoloogia osatähtsusest kontserdil.
Esimene pool kontserdist kuulub professor Matt Rogalsky (s.1962) loomingule. Hilisemas jutuajamises selgitab õppejõud, et tema isapoolne vanaema oli eestlane. Rogalsky viimased loomingud on osa sarjast, mis kannab nime ,,Mälu nagu vesi”. Taipan, et teemadeks on valitud aeg ja loodus.
Õhtune looming hakkas peale instrumendiga, mida kutsutakse Euleri ketas, peopesa suurune heledast metallist ese, mis pannakse tiirlema peegeldavale nõgusale klaaspinnale, st. mille keskel on lohk. Poole tolli paksune ketas tiirleb pikemat aega kiireneva tihedusega, kõla võimendab kohapealne süsteem vastava mikrofoni kaudu. Need, kes istuvad läheduses, saavad veidi hüpnotiseeriva elamuse sätendavast peegeldusest.
Siis plõksutab kõlalooja (olen sunnitud looma vastava väljendi) pisikesi liivakellakesi metalsel pinnal. Neid on kiiresti vaja veel ümber pöörata, sest liivakellad jooksevad kohe tühjaks. Kui pealtvaataja saab aru, milles asi seisab, taipab ta ka liivakellade sümboolikat.
Tundub, nagu klaastuubide (liivakellakeste) kõlin kordub samaaegselt kohapealse salvestamise abil ja seetõttu aina tugevneb. Taipan, et tegemist on mitmesuguste võimalustega, kusjuures kohapealne akustiline kõla, selle salvestus, kordamine ja eelsalvestused kombinatsioonis on osa kõlaloomingust.
Peatselt algab kõlarite kaudu kohaliku kõla ja sõnavalikuga ingliskeelne jutuvadin. Ei ole püütud mingisugust mitmekeelset Paabeli torni efekti luua. Lisanduvad vihmapiisad, siis veevulin.
Loomingu teisel poolel ilmub kaks kuju kaugelseisvale lavale. Kitarristid. Nende kõrgemas ulatuses õrnalt võimendatud mäng sulab elektromerre.
Vee-efektid aina suurenevad. Tunned, nagu tekiks kusagil tsunami. Mürin aina tõuseb. Heidan pilgu vasakule ja paremale. Vanemad inimesed katavad kõrvu. Mürin on nii võimas, et hakkan ette kujutama ette Jaapani katastroofi. Kas looduse lõugamine ja inimkonna poolt ehitatud tuumareaktorite häving?!
Müra vaibub. Jääb pikk undamine. Nelikümmend minutit äkki möödas. Aplaus.
Vaheajal küsitlen kõlaloojat. Ta ei kujutanud ette Jaapanit. Mida ta tegi, oli spontaanne improvisatsioon pisiasjade juures, kuna stuktuur oli tal kogu aeg olemas. Kui mainisin, et publiku seas inimesed ju ise tõlgendavad, mida kuulevad, nõustus ta. Tema kohalviibiv ema olevat talle just maininud, et professorist poja elektrooniline müra tuletas meelde tema sündimist kusagil Aafrika kontinendil. Olid pärast pikemat põuaaega avanenud taevad ja pilveluugist hakanud piksemürina saatel vett alla valama.
Laetuled signaliseerivad vaheaja lõppu. Lähen leidma oma istepaika, mõeldes millega nüüd Kristi Allik publikut üllatab.
Tuleb välja, et Kristi on endale varunud meeskonna, mis koosneb mitme oskusega abikaasast Robert Mulderist ja muusikust Mike Cassellsist. Mõlemal, nagu Kristil, on tõhusad CV-d. Meeskond kannab nimetust LEARK (Live Electroacoustic Research Kitchen).
Aga milline koostöö, mis küpseb seal köögis!
Peaaegu juba alguses kasutab Kristi oma häält. Puhas ja sirge, alguses üksik hääl, siis kaasuvad konsonantsis ja dissonantsis sama hääle kiirsalvestused. Vokaalhäälitsemise sarju tundus olevat kolm. Kui neisse süveneda, tekib kuulajas maagiline efekt. Eriti eestlasele, kuna Kristi kasutab intervalle, mis meenutavad eesti rahvaviisides peituvat minimaalsust.
Elektroonilised ,,instrumendid” on pidevas koostöös Kristiga. Kontsentratsioon on ilme. Muusikud on äärmiselt sensitiivses vahekorras.
Helide väheseid variatsioone tõlgitseb Mike Cassells.
Helitoonid on pidevalt peetud ja suunatud ümber toonika. Kuulajal on seetõttu arusaadavam kogu looming, eriti kui on ilmne, et elektromuusikud sihivad ilu suunas. Hakkan kujutlema mitmesuguseid värve vaimusilmas. Sellist meelte ülekannet ehk kaasaistingut tunneme sünesteesia nime all. Mind on ehk mõjutanud Robert Mulderi ees kompuutriekraan, millel matemaatiliste kujundite asemel paiknevad õrnad värvikobarad.
Kristi Alliku improvisatsioon on erinev eelnevast kõlaloomingust, eriti ilmses püüdluses ilu poole. Enne lõppu saabub oodatud elektrooniline kärin, mis võiks tähendada kõrgpunkti. Sellisega kohtume mõneski sümfoonilises teoses. Kuuleme taas kõrget naiselikku inimhäält, siis üksikut heli, mis pakub mediteerimise võimalust ja lõpuks rahu.
Leian, et heli-, kõlaloojatega isiklik suhtlemine on osa õhtu elamusest. Nii Matt Rogalsky kui Kristi Allik on pedagoogid ja valmis selgitusi andma. Samuti LEARK-i liikmed, kelle lahtimõtestamised kajastavad energiat ja entusiasmi.
Järgmisel hommikul on jumalateenistus kohalikus linnas, milles elan – Kingstonist mitte kaugel. Vaim oli eelmisel õhtul nagu saanud puhastust hommikusele spirituaalsele tunnile, mis tundub olevat vastavalt tähendusrikkam.
