Ellen Irs tervitamas dr. Tiina Kirssi ja lapsi.
Põhjust selliseks elevuseks ei tarvitsenud kaugelt otsida. Rühm oli kaaluva osa aastast tegutsenud poolenisti orvuna, kuna energiline eestvedaja-taganttõukaja dr. Tiina Kirss viibis tööülesannetes Tartu Ülikooli juures. Kuid just eelmisel päeval oli ta naasnud Torontosse ja ruttas kohe oma hüljatud hoolealuseid üle lugema.
Kui Tiina koos oma kolme võsukesega oli oma tavalisel ametkohal istet võtnud, luges Evi Paap söögipalve ja virgad käed asusid kohvitasse ning veiniklaase täitma. Tiina andis lühiülevaate oma tegevusest Tartus, rääkides soojalt oma sealsetest tudengitest ja meenutades hardumusega lumist ülikoolilinna (meie mäletatavasti elasime veel viimast päeva „mustalt“). Siis hakkas talle sadama küsimusi, mille vastustest koorus välja omapärane tõik, et tegemist on värske humanitaarinseneriga, kes ehitab Tartu ja Toronto vahelist silda. Sild on loomulikult akadeemilise ilmega ja just seda silda pidi hakkab ehitaja ise agaralt liikuma. Nagu teada, on tal jaanuaris siin mitu loengut, kuid juba veebruaris ootavad teda uued ülesanded Tartus. Ja sellisel pendeldamisel näib olevat permanentne iseloom.
Tiina akadeemilised saavutused, nii senised kui oodatavad, valmistasid kõigile tõsist rõõmu ja ei olnud märgata, et talle ta kahepaiksust oleks pahaks pandud. Mis puutub pidulikku jõululauda, siis selles osas üritati tagajärjetult peasüüdlasi otsida. Isehakanud koolmeistrina suutsin siiski mõningad tähelepanekud teha. Evi Paap näiteks oli kõige agaram süüd teistele veeretama ja see harilikult tähendab midagi. Ja kui pirukaid kiideti, siis tabasin Asta Kaljuste silmist kahtlase välgatuse. Kuid neid, kelle patud silma ei hakanud, oli kindlasti palju rohkem. Ah jaa, Sergei Rauk oli ka sunnitud tunnistama, et Saaremaal äi pruulitud mette ainult ölut. Suur tänu hubase olemise eest nii tabatud kui tabamata jõuluhaldjaile.
