Alljärgnev on 19. septembril Tallinnas peetud suurpõgenemise teabepäeva ,,Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ kirjelduse jätk. Eelmises lehenumbris oli ära toodud Riigikogu konverentsisaalis peetud rahvusvahelise konverentsi „Suurpõgenemine 1944 ja meie“ kirjeldus. Kell 17 järgnes suurpõgenemise teabetahvli avamine Rootsi-Mihkli kiriku kõrval ning siis siirduti ,,põranda-alusele“ üritusele Rootsi-Mihkli kiriku Püha Olavi saali. Nii lausus naljatades koguduse õpetaja Patrik Göransson. Saal asub kiriku keldris.

Mälestustahvel ei ole Rüütli tänava ääres, vaid tuleb astuda läbi parkla Niguliste ja Rootsi-Mihkli kiriku (ja ka 350-aastase Kelchi pärna) vahelisele alale. Teabetahvli õnnistas Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja piiskop Tiit Salumäe, kelle pere oli valmistunud minekuks üle vee, kuid tema õde jäi palavikku ning pere jäi koju. Tahvli eest, mille sarnane asub ka Puise rannas, oleme tänu võlgu Eesti Memento Liidule ja ÜEKNile, mille esimees Aho Rebas tahvli juures ka sõna võttis.

Mõlema teabetahvli juures on ka mälestusmärk: Puise ninal mere poole vaatava põgeneva ema ja lapse kujud (skulptor Aivar Simson) ning Tallinnas noor pärnapuu ja mälestuskivi, millel kirjas ,,Minna ei taha kuid jääda ei saa. Paadipõgenike mälestuseks.“ ning selle all rootsi keeles Till båtflyktingars minne. Kivi paigaldasid Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus koos Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku kogudusega aastal 2019. Mälestuskivi ette asetati mälestuskimp ÜEKN lindiga.

Eeskava avas kaks ,,Estonian folks“ tantuspaari kauni rahvatantsuga, täpsemini ,,dramatiseering pihlapuu koduigatsusest“. ,,Estonian Folks on 2016. aastal Londonis, Inglismaal kokku tulnud rahvatantsuhuvilised väliseestlased. Eesmärk on luua side Eesti ja väliseestlaste vahel läbi rahvatantsu ja folkloorsete tegevuste, pakkudes tuge ja luues sõprussidemeid. Täna tegutseb Estonian Folks mitmel rindel, ning regulaarselt käiakse koos tantsimas ka Eestis, Tallinnas,“ on kirjas grupi Facebooki lehel (Estonian Folks International MTÜ).

Kultuuriloolane ja kirjanik, peamiselt näitekirjanik Loone Ots on loonud 45 näidendit, 8 muusikateatri libretot, filmistsenaariume, aimeraamatuid ja proosat. Paljud neist käsitlevad kultuurilugu ja ajalugu üldiselt ning pagulasteema on talle südameasi. Ta kirjeldas rahva ette astudes Elin Toona teost ,,Pagulusse“: ,,See on hea raamat, sugestiivne raamat ja julm raamat.“ Ta väitis, et Elini raamatu igast osast saaks lausa mitu näidendit ning antud tükk ongi Otsa ja lavastaja Eva Kalbuse koostöös sündinud kolmas põgenemis- ja pagulusteemaline näidend.

2020. a. 1944. a. suurpõgenemise mälestuspäeval esitasid Tallinna 32. Keskkooli teatriõpilased Okupatsioonide ja vabaduse muuseumis VABAMU näidendi ,,Üle seitsme mere“, mille Loone Ots kirjutas Tiit Lääne ja Enn Halliku väliseestlastelt kogutud memuaaride põhjal. Eelmisel aastal samas kohas, ikka septembris, mängiti ,,Kutsumata külalised“ Voldemar Mettuse mälestusteose alusel. Selleks ajaks oli näitlejate grupp kasvanud ja nimeks saanud KOKK teatrigrupp. ,,Siis panime üheks lavastuseks kokku mõlemad näidendid ja siis nimetasime selle kokku ,,Suur minek“. Sisuliselt koosnes see kahest näidendist,“ selgitas lavastaja Eva Kalbus. Kevadel mängiti seda Tallinnas, Türil, Kolgakülas, Tartus, Palmses ja Stockholmis.

KOKK teatritrupp tegutseb Tallinna 32. Keskkoolis ning nende ridades on õpilased Tallinna 32. Keskkoolist, aga ka Tallinna Saksa Gümnaasumist, Gustav Adolfi Gümnaasiumist ja Rocca al Mare Koolist.

19. septembri õhtul oli teatriühendus koos käinud harjutamas vaid mõned nädalad ja seetõttu lugesid peaosatäitjad teksti veel vihikutest maha. Näidendit alles lihvitakse, seega oli väga südantsoojendav, et siiski söandati rahva ette – ja peategelase enda Elin Toona ja tema poja Rein Gottschalki ette sellega suurpõgenemise mälestuspäeval üles astuda. Andekad noored, haarav tegevus ja tabav, hingeminev tekst ning Jana Volke kostüümid – enamat tollel publikul vaja ei olnud. Imetlus ja lootus tuleviku sooritusteks ning menuks oli kindlustatud.

Tulevik tõotab viia noored noorte juurde, suisa koolimajadesse, ajalootundidesse üle Eesti, kiskuma õpilasi maailma, millest nad seni küllap midagi ei tea, ega kujuta ettegi. See kirjutas ette ka näidendi pikkuse – ettekanne peab mahtuma ühe koolitunni ehk 45 minuti sisse. Ning Eesti Draamateatrisse tuleb Loone Otsa sõnul ka täispikk dramatiseering.

Etenduse lõppedes ütles ilmselgelt liigutatud kirjanik Elin Toona, et ta oleks justkui viibinud unenäos. ,,Vaatasin oma elu nagu vitriinis, nagu suletud vitriinis, kust välja ei saa.“ Ta rõõmustas, et endine siinne mõttelaad on nüüdseks purustatud. „Need noored näitlejad saavad kindlasti kunagi kuulsaks,“ muheles Toona ajaleht ,,Lääne Elule“ antud intervjuus.

Sama ajakirjaniku, Andra Kirna küsimusele ,,Miks on Eestis paguluse teemad nii olulised?“ vastas möödunud nädalal Loone Ots: ,,Need on meie ühised lood, siia jääjad ja siit minema sunnitud on üks rahvustervik. Nüüd, Ukraina sündmuste valgel, Venemaa ja lääne suure vastasseisu ajal, on 1944. aasta põgenemine korraga rõhuvalt aktuaalne. Nii ukrainlaste kui ka eestlaste põgenemised on ehmatavalt sarnased. Loodan väga, et nüüd arenevad asjad teisiti. Et ukrainlased ei pea jääma pagulasteks, vaid saavad võimalikult ruttu koju tagasi.“

Ja et meie väike rahvas teaks alati, millest nad on läbi tulnud, nii halvast kui heast.

Riina Kindlam, Tallinn


Noort Elinit (Mia Karen Põldre) kiusatakse. Põgenemisjärgselt Saksamaal öeldi eestlastele pahatihti verdammte Ausländer, neetud välismaalased. Eakaaslased nimetasid Elin Toonat tihti ka venelaseks, ,,Ütlesid, et ma olen kuradi pruut ja vene emis“ /.../ ,,Keegi ei taha siin venelane olla!“. Inglismaal lastekodus öeldi Elinile aga hoopis German!. Kuna näidendiproovid alles algasid uuel kooliaastal, kasutasid näitlejad tekstituge. Foto: Adelle Ader

Eestlased Kanadas

TRENDING