Ellen Valter tuleb laupäevahommikuti tuhandete Toronto eestlaste kodudesse — eestikeelse televisioonisaate Telepeegel juhina. Oma sõbraliku olekuga loob ta küllap kõigis kodudes niivõrd mõnusa õhkkonna, et ta olekski justkui perekonnasõbraks saanud, kellega vahva koos hommikukohvi rüübates maailmaasju arutada.
Eelmisel suvel tehtud Telepeegli sari on vaid üks näide Elleni laialdasest tegevushaardest — ta tundub olema üks neid inimesi, kes ei oskaks
tegevusetult olla, vaid lausa peab igal pool käed külge panema: nii ühiskondliku töö kui teiste uute väljakutsete osas. Ja seda kõike jõuab ta
ideaalselt oma kutsetöö ning pereelu kõrvalt.
Ellen on sündinud Torontos, läbinisti eestlasena: tundub, et eestlus pole olnud tema jaoks mingi hobi, vaid loomulik eluviis, mis on teda väga rikastanud ja mida ta soovib ka nooremale põlvkonnale edasi anda. Nagu ta ütleb, on nende pere olnud kohe eriliselt eestimeelne, kuigi vanemad saabusid siia maale väga noorelt. Ellenil on ikka meeles, kuidas ta ema Helje Valter tihtipeale eesti rahvariideid ja vorsti valmistas, tehes seda siiani (eelmisel aastal said tema tanguvorsti alase gaideriväitekirjaga tutvuda paljud siinsed eestlased); isa, noorelt surnud Hugo Valter meisterdas eesti pastlaid ja õpetas rahvatantsu, nii et kuigi elati kaugel kodumaast, oli neil loodud siin justnagu väike Eesti. Neil oli ka maalapp, kus tegeldi põllumajandusega; peeti lehmi ning kasvatati jäneseid. Lapsed tegelesid gaidlusega, käisid eesti koolis, rahvatantsus ja praktiliselt ei möödunud ühtki õhtut, kus mingit "eesti asja” poleks olnud. Elleni sõnul on nende pere kindlasti üks väheseid, kus on loomulik, et õdede-vendade vahel ka täiskasvanuina eesti keelt räägitakse.
Eestluse sees üleskasvamine aga ei võtnud soovi maailma näha: peale keskkooli ja kaheaastasi majanduse õpinguid ülikoolis võttis Ellen aasta vabaks ja sõitis Euroopasse, peatudes mitu kuud Saksamaal. Edasi rändas ta Jaapanisse, siis Rootsi ja Eestisse (1986). Vahepeal tuli tagasi ja lõpetas ülikooli, kuid reisipisik oli sees ja järgnesid vägagi eksootilised paigad: Austraalia, Indoneesia, Yukon... Ellen mitte ainult ei puhanud, vaid püüdis igal pool ka mingit tööd leida, et lisaks maailmanägemisele end ka elatada. Jaapanis näiteks õpetas ta inglise keelt.
1989.a. sõitis Ellen Eestisse ning astus lavakunstikateedrisse — näitlemisega oli ta tegelenud siinses Eesti Rahvusteatris ning 1988.a. Austraalias toimunud ESTO ajal kohtus ta lavastaja Mikk Mikiveriga, kes andis julgustust, et ta võiks näitlemist õppida. Nii õppiski Ellen seal aasta, kuni leidis, et see pole ikka päris see, mis ta teha tahab. Ta käis veel mitmed korrad Eesti ja Kanada vahet, kuni leidis, et peab hoopis oma majanduslikku tagapõhja edasi arendama, hakates Torontos õppima raamatupidamist ja selle kõrval ka töötades. Kuni leidis, et sõnad meeldivad numbritest rohkem, läks tagasi Toronto Ülikooli ja õppis advokaadiks, spetsialiseerudes äriõigusele ning finants- ja väärtpaberitele. 1998.a. lõpetas ta õpingud ning 2000.a. võeti vastu advokatuuri (bar).
Vahepealsesse aega jääb aga abiellumine ja koos abikaasaga kaheaastane elu Eestis: töötamine Eesti Õigustõlkekeskuses õigustoimetajana ja veel üks väga tähtis sündmus — emaks saamine. Tütar Liisbet sündis 1996.a. Eestis, olles esimene Eestis sündinud Kanada kodanik. Ellen leiab, et kõikide tema rohkearvuliste tegevuste kõrval on emaks olemine kõige nõudvam töö. Nad tulid Kanadasse tagasi, kui Liisbet oli aastane, peamiselt seetõttu, et Ellen saaks oma juuraõpingud lõpetada. Abikaasaga on teed lahku läinud, kuid sõbralikud suhted on säilinud.
Praegu on Liisbet 7-aastane ja emale nagu sõbranna eest. Nad veedavad palju aega koos, käies ka reisimas: oktoobris viis Ellen tütre Eestisse ja Prantsusmaale, et näidata, kui kasulik on keeli osata — Liisbet on algusest peale käinud prantsuskeelses koolis ja valdab seda vabalt nii nagu eesti ja inglise keeltki. Nii oligi ta emale Prantsusmaal koguni tõlgiks. On vist liialdus märkida, et kodune keel on neil ainult eesti.
Oma advokaaditööd alustas Ellen ühe suure firma juures, kus töötas 350 advokaati ja seda meenutab ta kui aega, kui n-ö elas tööl või kui oligi füüsiliselt kodus, siis mõtetega ikka seal. Oli perioode, kus ta paar nädalat peaaegu ei maganud ja last kasvatasid peamiselt kool ja lapsehoidja. Nii tegi Ellen otsuse: kui mul on laps, pean ka tema kasvatusse endast suurema jälje jätma. Üks firma otsiski tema kogemustega advokaati, pakkudes tööd kolmeks päevaks nädalas, mis Ellenile ideaalselt sobis. Nii saab ta end nüüd rohkem lapsele pühendada, aga ka paljudele teistele tegevustele, mida ta armastab.
Üsna varsti peale töökohavahetust tuli ka Telepeegel, mida poleks kuidagi saanud teha täisajalise töö kõrvalt. Seda võib nimetada lausa omaette etapiks Elleni elus. Teletööd polnud ta varem teinud ja juba seetõttu tundus see võimalus huvitav. Tööd oli muidugi palju: vaataja sageli ei tule selle pealegi, et ühele viie minuti pikkusele loole võib eelneda 3-4 päeva tööd. Ellen kui saatejuht tunnetas omaenese suurt vastutust: eks ole ju saatejuht see, kes annab tervele sarjale näo. Kommentaare ehk tagasisidet on ta saanud suhteliselt vähe, kuid needki on olnud üsna vastuolulised: on neid, kes väga kiidavad stuudios valitsevat sõbralikku meeleolu, kuid mõni on jälle küsinud, et kas oled tõesti kõigi intervjueeritavatega sinasõprust joonud? (Sellele võib ta huumoriga vastata, et olen küll — kuna Ellen on siin eestlaskonnas niivõrd tegev, on ta ka teiste tublide tegijatega hästi tuttav.) Mugav, spontaanne õhkkond stuudios oligi intervjuude eesmärgiks, mitte vaid küsimuste konspektist mahalugemine.
Kokkuvõttes andis teletöö talle vaid positiivseid elamusi. Nagu ta ütleb, annab eestlaseks olemine hea võimaluse end erinevates valdkondades teostada: kui ta poleks väikese ühiskonna esindaja, poleks suurde televisiooni sugugi nii kerge pääseda, et loed lehest kuulutust, pakud end ja saadki saatejuhiks.
Lisaks eelpoolmainitule on Ellenil veel igasuguseid huvisid, mida ta on erinevatel eluperioodidel rakendanud. Näiteks esimesel ülikooli ajal võttis ta tükkideks ja taaselustas antiikse mootorratta, ja mis rõõm, kui see urisema hakkas ja siis veel sõita ka sai. Üheks püsivamaks huviks on metallikunst — ta hakkas sellega tegelema Eestis, see jäi n-ö soontesse ja kord nädalas käib ta seda sepikojas õppimas. Ta on valmistanud palju ehteid ning töö kätega meeldib talle väga, olles loomingulise momendina justkui tasakaalustajaks igapäevasele ülitäpsele advokaaditööle. Eestis pani ta ka ühe oma töö Lillepaviljonis toimunud näitusele, mille foto avaldati hiljem ajalehe Sirp esikaanel. Metall on Elleni meelest ühest küljest habras ja õrn, teisalt aga tugev — nagu ta isegi tundub. Kui poleks oluline elu materiaalse külje peale mõelda, jätaks ta selle koguni oma elukutseks, aga paraku jääb see siiski veel hobide kilda.
Ja peale kõige muu on Ellenil aega veel õpetada rahvatantsu Toronto eesti algkoolis, keskkoolis ja gümnaasiumis ning olla loovtegevuse õpetaja
lasteaias; Toronto Eesti Ühispanga nõukogu liige ja ka selle sekretär; pluss veel teadustaja pea kõigil suurematel eestlaskonna üritustel...
Ma ei küsi Elleni käest, kust ta selleks kõigeks aja võtab. Sest need, kes tahavad, lihtsalt jõuavad.
