Auväärne ala – sport – peaks meie rahvusgrupis teatud tähelepanu pälvima, sest tal on osa juba Kalevipoja päevist alates:
• vana Kalev saabus meie raa’le põhjakotka turjal (purilend);
• noor Kalev tõusis kuningaks vanemate vendadega kiviviskes võisteldes (kuulitõuge? kettaheide?) ja maadluseski polnud ta vilets.
Omaette Kalevipoeg on ka 30. novembril 89. sünnipäeva tähistav Elmar Hermann.
Kuulume ühte organisatsiooni – korp! Fraternitas Estica, mis hiljuti 100-aastaseks sai. Ei oska nimetada koosolekut, kus Elmar kohal poleks olnud. Ühes erakirjas nimetab ta, et on „legaalselt pime“ ja kuulmisegagi probleeme. Varasematel aastatel on ta korporatsioonis olnud väga olulistel kohtadel.
Nojah, veri on see, mis rähnipoja läbi halli kivi veab. Elmari veri on jaotatud üsna mitme klaasi vahele: armastatud perekond, sport, korporatsioon.
Pereelu on pere siseasi, korporatsioonil on oma protokolliraamat, mis sõnavõtud talletab. Kindel on üks – kommerssidel on Elmar esimesi, kes oma leibkantuse ette kannab.
Sport on Elmari suur armastus, ta on olnud tegevsportlane juba vabas Eestis ja arvestatav organiseerija pagulusspordi radadel. Tänu temale on minu käes kaks käsikirja: KOOLISPORT TARTUS (1921 –1941) ja EESTI SPORDISELTS .
Elmar Hermann 7. oktoobril 2008.
Foto: Aarne H. Vahtra
Foto: Aarne H. Vahtra
Kaks erinevat käsikirja, kaks meeldetuletust – vajame eesti kirjastust Kanadas. Esimene nimetatuist vajaks head toimetajat ja korrektorit. Teise puhul on tegemist küpsema teosega, mis rajatud kindlale pinnale. Raamat sisaldab rohkete sündmuste kirjeldusi ja vast kõigi siinmail spordiga tegelnud inimeste nimesid. Lisaks neidki, keda ei oskaks täna spordiga ühendada.Väärt värk. Käsikirjas ligi 300 lk, loodetavad täiendused, kommentaarid jmt. veaks raamatu 500-le arukale leheküljele.
Mõned viited:
• Hans Moks oli omal hetkel odaviskes maailma parim, olümpiale ei pääsenud;
• Eesti Vabariigi kodanik oli maailma silmis kodakondsuseta isik. (Raamatus pole põhjust kirjutada Heino Lipust, kes oli kümnevõistluses maailma parim, kuid ei pääsenud olümpiale, sest oli elanud sõjapäevil oma kodumaal).
Tule taevas appi – vanas Kreekas, kus teadupärast mängud sündisid, lõpetati sõjadki, et mehepojad saaksid üksteisest mõõtu võtta.
Elmar Hermanni teises raamatus on hulgi huviväärseid fakte. Toon sealt esile ühe: MALL PEETRE oli oma elu pühendanud Kanada amatöörspordi arendamisele. Peale tema surma (1988) kuulutas Interprovincial Sport and Recreation Council, Government of Canada, Fitness and Amateur Sport, Ottawa, Ontario välja temanimelise iga-aastase auhinna ($5000) amatöörspordi arendajale. 2002. aastast kaob auhind olematusse. Miks? Ei tahaks uskuda, et Kanada riik tunnistab vaid kahte liiki sportlasi: proff- ja parasportlased.
Jah, nii need asjad on, ja ometi oleme lootust täis: Jumala veskid jahvatavad pikkamööda, ju nad Elmar Hermanni nimegi ajalukku jahvatavad.