Elmar Pajo on siin tegutseva Mulkide Seltsi laekur ja Eesti Ohvitseridekogu Kanadas sekretär. Mõlema organisatsiooni esindajate poolt olid sõnavõtud. Mulkide Seltsi vanem Jaan Vares tegi teatavaks, et juubilar on valitud seltsi auliikmeks. Seltsi poolt andis Helju Salumets Elmari abikaasale sületäie roose koos kiidusõnadega vahvale naisele oma mehe eest hoolitsemisel. Ohvitseridekogu nimel kõneles selle juhatuse liige Ülo Tamre. Veel rääkisid koosviibimisel Ülo Sipsaka ja kaasmulk Ellen Irs. Kirjalikke tervitusi oli kodu- ja välismaalt, nende hulgas EV Riigikogu esimees Ene Ergma, EV aupeakonsul Laas Leivat ja auasekonsul Thomas Heinsoo ja E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo Kanadas ning paljud sõbrad teistel eestlaste asukohamaadel.
Mis tegi sünnipäevakoosviibimise erakorraliseks ja erinevaks, oli Elmari poja Reinu ja kahe täiskasvanud pojapoja Mati ja Toivo kõned oma isast ja vanaisast. Kõik kolm meest on tuntud noortejuhtidena kanada eesti skautlikus liikumises.
Elmar Pajo elukäik on kulgenud teist rada kui kodumaalt II ms. keerises Euroopa maade kaudu Kanadasse jõudnud endistel eestlastest sõjapõgenikel. Elmari läbielatud vintsutusist Eesti okupatsioonivõimude küüsis võib arusaadavail põhjusil alles nüüd täies ulatuses rääkida, kuna meie riik on vaba. Seda tegi hästi poeg Rein oma isa juubelikoosviibimisel.
Elmar Pajo sündis 16. veebruaril 1914.a. perekonna ainukese lapsena Põltsamaal. Lõpetas kohaliku gümnaasiumi ja EV Sõjakooli Tallinnas ning leidis töökoha raudteel, kus tõusis jaamaülemaks. 1940.a. abiellus Klarissa Asuga. Aasta hiljem sündis poeg Rein.
1944.a. suure põgenemise ajal Eestit vallutava punaarmee eest otsustas noor eesti patrioot Elmar Pajo jääda kodumaale, ühineda peidetud relvadega ja raadiojaamaga varustatud luuregrupiga, kes pidi tegevusse astuma juhul, kui selleks avaneb soodne võimalus. Luuregrupi liikmete perekonnad evakueerusid Saksamaale, nende hulgas ka Elmari abikaasa Klarissa koos kolmeaastase pojaga. Pärast maailmasõja lõppu oli võimalik Euroopast ümber asuda Kanadasse.
Siis oli ka esimest korda võimalik otsida kontakti Kanadas elava abikaasaga ja pojaga, kes kunagi ei kaotanud lootust perekonna ühinemiseks. Möödus mõni aasta, enne kui juleti alustada perekonnapeale pääsemisvõimaluste otsimist vabasse maailma. Ema ja poeg kirjutasid kirju ja tallasid ametiasutuste uksi siinpool ookeani, sama tegi Elmar kodumaal. Pöörduti rahvusvahelise Punase Risti ning võimumeeste poole Moskvas ja Tallinnas. Külastati Kanada föderaalvalitsuse ministrite kontoreid. Räägiti nendega isiklikult või kirja teel. Alati oli aga nõukogudepoolne vastus loa saamiseks Eestist lahkumiseks eitav.
Kuid abikaasa Klarissa ja vahepeal meheks sirgunud ülikoolis õppiv poeg Rein ei jätnud jonni, kuni viimaks, arvatavasti Kanada valitsuse kaasabil, saabus rõõmusõnum — Elmar Pajo võib lahkuda Nõukogude Liidust. Ta jõudis Torontosse 51-aastase mehena 30. sept. 1965.a. Poeg Rein, keda ta oli näinud Eestis 3-aastasena, oli nüüd 24-aastane ülikooli lõpetanud noormees.
Rein Pajo ütles kõnet lõpetades, et vaatamata läbi elatud tohututele raskustele on isa ikka veel võrratu huumorimeelega ja optimistliku maailmavaatega muhe mees. Tema saabumine Kanada pinnale muutis perekonna edaspidise käekäigu tundmatuseni.
Vanaisa ja pere elust Kanadas koos huvitavate näidetega kõnelesid pojapojad Mati ja Toivo. Juubilar, olles ilmselt liigutatud temale osutatud tähelepanust, tänas koosviibimisest osavõtjaid ja jutustas siis loo raudteesõidult läbi hiiglasliku Venemaa tagasi sundasumiselt väiksesse Eestisse. Seekord toimus reis magamisvagunis.